|
||||
Nr 34 (736) Neljapäev, 29. september 2005 |
||||
Arhiiv |
Selle nädala Videvikus on mitu kirjutist, mis seostuvad 30. septembril Tallinnas Rahvusraamatukogu saalis peetava teise eakate suurkoguga. Juhtkirjas mõtiskleb Imbi Jeletsky selle üle, kuidas taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on koheldud neid inimesi, kes oma elutöö juba ära teinud. Kristjan Saar kirjutab taasavatud Tallinna kesklinna Sotsiaalkeskuse tegevusest. Europarlamendi saadiku nõunik Helju Pikhof arutleb selle ümber, et me kõik vajame kodusoojust, et majanduskasv ja sotsiaalne heaolu sobivad ikkagi kenasti kokku. Jõhvi seenioride sisukast tegevusest oma silmaringi avardamisel ja taidluse edendamisel kirjutab Jõhvi Pensionäride Ühenduse esimees Eugen Vaher. Invaliidide puude raskusastme määramise tingimusi täpsustab Sotsiaalkindlustusameti avalike suhete nõunik Elve Tonts. Asse Soomets on ajanud juttu liikumisraskustega eaka daami Helga Umsaluga, kes ammutab hingejõudu ja lohutust väärtkirjandusest. Ajakirjanik Virkko Lepassalu meenutab neid plahvatusohtlikke päevi Paldiskis kümme aastat tagasi, kui tühjendati tuumakütusest kaks sealset allveelaevnike õppereaktorit. Ilmneb, et Tšernobõli taolisest katastroofist lahutas Eestit siis vaid kukesammuke… Ida-Virumaal elavast Pärnade 11-lapselisest perest on võtnud kirjutada Elle-Vaike Kiik. Jurist Evi Päts täpsustab, kellel ja kui suures osas on õigus pretendeerida lahkunu varale.
|
|
||
|
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
|||