|
||||
Nr 36 (738) Neljapäev, 13. oktoober 2005 |
||||
Arhiiv |
Eelmisel nädalal toimus palju meeldivat. Nii sai Jõhvis valmis riigi suurim kontserdimaja, mis teadjate sõnul on väga uhke, kahe saaliga. Kokku mahub kontserte või teatrietendusi jälgima kaugelt rohkem kui tuhat inimest. Eelkõige tahaks selle sündmuse puhul soovida õnne Jõhvi ja selle Ida-Virumaa omapärase linna ümbruse elanikele. Teada on, et kus juba on, sinna antakse juurde. Nõnda kavatsetakse Jõhvi pargi serva ehitada linna suurim hotell ja kaubanduskeskus. Kena oli möödunud nädala lehtedest lugeda, et kirjanik ja tõlkija Arvo Valton, kes 14. detsembril saab 70-aastaseks, kuulutati rüütliks. Nimelt sai kirjanik esimese eestlasena Prantsusmaa Kunstide ja Kirjanduse ordeni rüütli-järgu. Prantsuse suursaadiku, tema ekstsellentsi Chantal de Bourmonti põhjenduse järgi hindas Prantsusmaa sel kombel nii Valtoni talenti kui ka tema osa vaimuvabaduse kandmisel Nõukogude okupatsiooni ajal. Valtoni loomingut on tõlgitud ka prantsuse keelde. Kui heade uudiste hulgast ka kolmas välja noppida, siis kõlab see nii: ilmatargad räägivad ja kirjutavad viimastel aegadel ainult sulatõtt. Nõnda oli läinud nädala ilm nende ettekuulutuste kohaselt tõesti väga ilus. Kindlasti said maal väga paljud, allakirjutanu nende hulgas, osa sügispäikeses kuldselt küütlevast värvilisest loodusest. Ööl vastu lõikustänupüha siras selge taevas tuhandetest tähtedest. Sel ööl täielikus vaikuses üksinda õues seistes võis taas kogeda lapsepõlves läbielatut: kõrge tähistaeva all kaob sust kõik võlts, muutud täiesti puhtaks, kuid tajud suurt südamevalu. Keegi (kas ehk hiilgavaim, Põjanael, või siiski su enda süda) nagu küsiks, mis on sulle elus tähtsaim — ja sa vastad, iseendale. Imestamist kui palju! Aastaid tagasi üht suurt kaotust kandes vihastasin oma saatuse peale. Juhtus nii, et rääkisin sellest tundest oma eakale sugulasele. Tema õpetussõnad jäid meelde ning on mind senini aidanud. Nimelt soovitas ta vihastamise asemel hoopis tervislikumat imestamist. Tol juhul siis öelda iseendale: “Ma imestan, et niisugune asi juhtus.” Proovisin ja see aitas tõepoolest. Aitab ka nüüd, valimiste eel, kui nii paremalt kui vasakult sajab kõigile kaela künismi ja jõhkrust. Päevselget musta räägitakse valgeks. Ühe poliitiku pärimisele, miks tema, see teine poliitik, on käitunud ebaeetiliselt või suisa seadusevastaselt, vastab teine, et esimene on ise paha, teinud täpselt samamoodi. Peaperemees ei ütle sekka oma mehesõna, vaid rahustab asjaosalisi: peaasi, et pere kokku (kaklema) jääks. Niisiis imestan, et ümberringi on selline melu. Vihastamine teeks haigeks. Omavalitsuste kohustus Tahtes tark olla, võib öelda, et tegelikult oleks kohalike valimiste eel rääkida paljudest kohalikest probleemidest. Näiteks on meie toimetusse mitmeid kordi helistatud, et küsida, miks küll helistajale alates selle aasta aprillist ei maksta enam hooldajatoetust, kuigi mullu maksti ja puudega hooldatav on veelgi viletsamaks jäänud. Jagatud mure on pool muret, sellega on asi ka jäänud. 5. oktoobril leidsin internetist Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmera kommentaaridega kokkuvõtte, kui palju on omavalitsused juuni lõpu seisuga kulutanud riigieelarvest hooldajatoetusteks eraldatud rahast. Selgus, et 23 protsenti. Selle põhjal väidetakse, et rahalist puudujääki hooldajatoetuse maksmiseks kohalikel omavalitsustel ei teki, pigem võivat raha üle jääda. Võrreldes olukorda enne puuetega inimeste hoolekande korraldamise üleandmist kohalikele omavalitsustele, on hooldajatoetuse saajate arv vähenenud 36 protsenti. Samas on ka öeldud, et hoolekandekulutusteks riigieelarvest eraldatud raha ei olnud juuni lõpu seisuga kasutanud ligikaudu 100 omavalitsusüksust (taas imestan!). Kokkuvõttes aga öeldakse, et tuleb siiski arvesse võtta, et uus süsteem on alles käivitumas ning korrastamisel, samuti ei tea kohalikud omavalitsused tulevaste rahaliste väljamaksete suurust aasta lõpuni. Siiski on Sirlis Sõmera sõnul murettekitav teenuste osutamise ja arendamise nii väike osakaal, sest praegu ei saa väita, et hooldusteenuste kättesaadavus kõikides omavalitsustes oleks väga hea. Sirlis Sõmer loodab, et omavalitsused muutuvad julgemaks ja teenuste osakaal abi osutamisel suureneb, näiteks võetakse tööle rohkem sotsiaal- ja hooldustöötajaid. Mõned omavalitsused on välistanud hooldust vajava inimese abistamise juhul, kui tal on pereliikmed olemas. See ei ole õige, rõhutatakse nimetatud kokkuvõttes. Iga perekonna juhtumit tuleb vaadata eraldi. Oluline on lähtuda sellest, et inimene vajab hooldust ja omavalitsusel on kohustus aidata ja toetada perekonda, kes ei tule hooldamiskohustusega toime. Hooldatava pereliikmed peavad saama tööl käia, et pere ei satuks vaesusse. Valigem omavalitsustesse targad ja abivalmis teoinimesed! ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||