|
||||
Nr 35 (737) Neljapäev, 6. oktoober 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Mis loob kodutunde? Kus tunneme end kodus? Kas kodu on kindlus, varjupaik? Kas neid kindlusi võib ühel inimesel olla ka mitu? Oleme ehk märganud, et nii see tõesti võib olla — juba paljud räägivad oma linnakodust ja suvekodust. Nüüd, kus suvi on vahetunud sügiseks, on kahe kodu pidajad hakanud suvekodust linnakodusse kolima, vastupidine suund on haruldane. Maanteed on nädalalõppudel täis maalt linna voorivaid autosid, mis on täis õunu, kartuleid, porgandeid, lilli ja muud aiakraami, sest maakodu juurde kuulub tavaliselt ka mingisugune peenra- ja põllumajandus. Milline on peale kodukaunistuse ja aianduse veel suvekodude eripära? Loomulikult on maal mõnevõrra vähem inimesi kui linnas, rohkem võimalusi väljas viibida. Looduses muutub meie taju tundlikumaks, kuuleme ja näeme ümbritsevat teravamalt, tajume värvimänge, vaimustume vikerkaarest, aeda ja heinamaale valguvast udust, sügisesest tähistaevast, lahkuvate linnuparvede häältest — kõigest sellest, mida linnas peaaegu võimatu märgata. Räägime küll, et maal on kõike vähem kui linnas, aga kas pole just vastupidi? Linnas on rohkem tormamist, trügimist, pidevat suhtlemist, maal on võimalik enesesse süüvida, kätte saada see hulk omaetteolekut, mida inimene iseendana säilimiseks vajab. Ega paljud loomeinimesed ilmaasjata page linnamelust eemale, raja endale suvekodu, olgu siis oma esivanemate talusse või lausa tühjale kohale, mõnikord isegi saarele. Mõnedki ei luba endale maakodus telesaadete vaatamist, ajalehtede lugemist ja ega selleks leidugi aega, kui on vaja aias toimetada, maja kõpitseda, jõel-järvel-merel paadiga sõita ja ehk kalagi püüda, metsas marjul-seenil käia. Maal ei vahita iga natukese aja tagant kella, sest elu tingib ise oma rütmi. Paljudele on maakodu muutunud ajutiseks pelgupaigaks, tsivilisatsiooni ja tarbimisühiskonna eest pagemise kohaks. Samas on paljud maakodud linnastumas, maamajadel võib sageli näha satelliittelevisiooni antenne, ei ole enam külasid, kus vähemalt mõnel ei oleks arvutit koos interneti kasutamise võimalusega. Noorematele ilmselt selline tänapäevane maailm sobib, vanematele inimestele mitte tingimata. Nemad elavad parema meelega harjumuspärases maailmas, mille nad ise enda ümber on rajanud ja mille raames nad tunnevad end peremeestena, otsustajatena oma elukäigu üle. Tõsi ta ju on, et kui maailma kõigi hullustega kaasa minna, iga moevoolu ja pakkumisega kaasa minna, järjest rõivaid, jalatseid, kodumasinaid ja autosid vahetada, võib tekkida tunne — ja õige tunne —, et mitte sa ise ei võta otsuseid vastu, vaid keegi kavalpea juhib sind kauplustesse ja õhutab sinus ostukirge. Ja kui kõige “hädavajaliku”, nagu sulle rõhutatakse, ostmiseks raha ei jätku, võid tunda end üsna nadilt. Seepärast on targad need, kes suudavad vältida linnaelu meelitusi ja keelitusi ning endale selgeks mõelda, mis on kodu, kus on kodu ja mida kodus tegelikult vaja on, et katus peal ja seinad püsti püsiksid. Aias, metsas, jõe, järve või mere ääres meie nägemine, kuulmine, haistmine, kompimismeel justkui teravnevad ning võid tunda end pähemääritavast meediast ja linna pealesunnitud, kunstlikust keskkonnast vabana. Siiski on ka linnaelul oma võlud ja valud, mille järele mõnikord igatseda. Ei ole miskit parata, linnas võib olla rohkem mugavusi ja mitmekesisemaid võimalusi laste ning miks mitte ka täiskasvanute annete arendamiseks. Seepärast käibki paljude elu nagu aeglane pendel — kevadel, suvel, sügisel või vähemalt nädalavahetustel ollakse maakodus, külmal ajal harilikult linnas. Eks see maakodust linnakoju kolimine tundu algul ühe väga ebameeldiva, lausa masendusse viiva tegevusena, sest vaiksest, puhtast, loodushäältega keskkonnast, madalate majade vahelt, külatänavalt jõuad lärmakate kõnniteede, autosid täis sõiduteede, valgusfooride, reklaamide ja kõrghoonete keskele, kus valitseb kiirus ja kui mitte avalik, siis vähemalt varjatud võitlus ebamääraste, maakodus mõistmatute asjade ja eesmärkide nimel. See, mis maakodus tähtis, on siin peaaegu tundmatu ja vastupidi — linnakodus on raske aru saada, mida maal tehakse ja milleks. Kui linnalapsi maakoju kutsuda, küsivad nad imestunult: “Aga mida me seal tegema hakkame?” Nii jäävadki nad sageli linnakoju oma arvuti- ja telemängude, kooli- ja tänavasõprade seltsi. Liikvele lähevad noored peamiselt siis, kui tekib võimalus kodunt kaugemale, välismaale sõita, olgu siis seoses õpingutega või tööle. Nii ongi juba tuhanded neist oma linna- ja maakodudest väga kaugel. Jah, eks laia maailmagi on vaja mõnikord lähemalt näha, kuulda, maitsta ja katsuda, et aru saada sellest, mida Lydia Koidula silmas pidas, kui ta kirjutas: “Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas — ei pool nii armas olnud seal kui külatänavas!” PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||