|
||||
Nr 34 (736) Neljapäev, 29. september 2005 |
||||
Arhiiv |
“Hallpead austa, kulupead kummarda” on rahvatarkus, mille järgi meie esivanemad sajandeid oma elu seadsid. Ja ega see ainult eesti rahva tarkus olegi, aastatega settinud elamisoskust ning kogemusi on väärtustanud kõik vanad rahvad. Aga kui mõelda end tagasi 90. aastate algusesse, siis… Jah, kuidas tundis end Eestimaa eakas siis? Rublad muutusid päev-päevalt lepalehemateks, kogesime, mida tähendab sõna inflatsioon tegelikkuses. Ei olnud alati sedagi raha. Talvepakases ja tuisus kogunes öösi kella kahe-kolme paiku postkontori ukse taha pensionäride järjekord. Ja kui siis uks avati, oli sageli kassa kohal silt “Pensioniraha ei ole”. Ei ole ma siiani suutnud mõista, kuidas said toime, kuidas üldse jäid ellu need vanainimesed, kel töötegijaid noori kõrval toeks ei olnud. Kummatigi ei usu, et see oli taasiseseisvunud Eesti eakate elus too kõige raskem aeg. Miks? Terav sõna teeb rohkem vaeva kui tühi kõht. Ja teravaid sõnu kuulsid pensionärid toona sageli. Riiklike pensionide ning toetuste maksmine lõpetati (ajutiselt) 1. veebruarist 1992. a. Meele tegi mõruks kõigi ühe lauaga löömine – võrdne elatusraha (550 rubla), töötavatel pensionäridel isegi poole vähem. Veel mõrumaks tegi elu aga “luuameeste” hoiak, too “plats puhtaks!”-poliitika, mis eakate elatud elu ja tehtud töö hoopis tühjaks tunnistas. Isamaalastest poliitikud ning noor peaminister Mart Laar andsid selgelt mõista, kui valesti tegid need eestlased, kes punavägede eest üle mere ei põgenenud, hang käes, metsavennaks ei läinud või vähemasti nõukogude korra heaks töö tegemisest ei loobunud. See oli aeg, kus endine õpetaja, insener või tippteadlane lakkas võimurite silmis olemast see, kes ta oli, ja muutus nõmedaks “pensokaks”, ristiks ja viletsuseks kapitalismi teel kappava valitsuse jalus. Tol ajal tuli välismaalt koormate kaupa humanitaarabi, kantud rõivaid ja toidukraami. Tol ajal seisti supiköögis sooja toidu sabas — sadakond vanainimest, purgikesed käes… Just tol ajal mõistsid pensionärid, et neid ei ole enam vaja, et riik, mida omaks on peetud ja igatsetud, et need noored inimesed, kes tänu isade-emade töövaevale on saanud tasuta koolihariduse, et see riik ja need noored riigitüüri juures olijad on su prügikasti visanud. Õnneks ei vajunud kõik eakad maadligi madalaks. Eesti Pensionäride Ühendus ja Pensionäride Liit ning ilmuma hakanud Videvik süstisid teotahet, jõudu oma õiguste eest seista. 1994. aasta mais peeti esimene pensionäride suurkogu. Pensionärid ei olnud enam päris üksi, juba 1991. aasta oktoobrikuus oli sündinud Keskerakond, üks väheseid poliitilisi jõude, kellele on inimene olnud alati olulisel kohal. Aastatega on väga palju muutunud. Tihenenud on hooldekodude võrk, eakate päevakeskus on igas suuremas asulas, tegutsevad pensionäride ühendused, klubid, taidlusringid, eakate päralt on hubased hästikujundatud kohvitoad ja teemajad. Midagi on muutunud ka olemuslikult, nimelt – inimene ise. Pensionäride mina-tunne ja eneseusk on kasvanud. Meenutagem kas või meeleavaldusi Toompeal, kus öeldi, et me oleme olemas, meid on palju, meiega tuleb arvestada nii sotsiaalpoliitikas kui ka kogu riigi elu kujundamisel. Korduvalt on nõutud sotsiaalmaksust pensionideks määratud osa maksmist tänastele pensionisaajatele, taunitud selle kantimist tulevaste pensionäride II pensionisambasse, on nõutud patsiendisõbralikku meditsiini, rõhutatud, et eakas vajab nii tasuta hambaravi kui ka sanatooriumituusikut. Parempoolsed meenutavad veel praegugi pensioni kui ohtlikku inflatsiooni mõjutajat. Alles nädalat paar tagasi hoiatas reformierakondlasest pangajuht Riigikogu kõnetoolist, et pensionitõus võivat eurole üleminekut ohustada, ent pensionireform on käivitunud, tänavune pensionitõus on olnud kiirem ja suurem kui eales varem. Praegu läheneb keskmine pension juba 3000 kroonile. Tõsi, elukallidus on tõusnud, keskmise palga kasvust jääb pensioni kasv maha, ent ikkagi… Valimised lähenevad. Väga paljut, mis kuulub tegelikult inimest arvestava sotsiaalpoliitika juurde, tavatsetakse nimetada populismiks, häälteostmiseks, valimispropagandaks. Õnneks on meile antud mälu. Inimene oskab sõnu ning tegusid eristada, tühje lubadusi ja tõelist tööd lahus hoida. Küllap järjekordne pensionäride suurkogu tõestab sedagi, et me teame, mida me väärt oleme. Ja me teame, mida võlgneme meie oma riigile ja mida ootame oma riigilt. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||