|
||||
Nr 33 (735) Neljapäev, 22. september 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Sügis on metsad värviliseks ja punamarjaliseks teinud, õunapuud looka vajutanud ja lapsed tarkust taga nõudma saatnud. Tänavune sügis on koolimajadele sinimustvalged lehvima seadnud ning rohkem kooli ja elu asjade üle mõtlema pannud kui eelmised. Poleks ehk mõtet rääkida Marimaast ja Mailis Repsist, seda on sahatud palju. Minister on mokaotsast tunnistanud, et sõit ebaõnnestus, oma sealsete esinemiste kohta on ta aga Riigikogus arupärimisel vastanud sel kombel, et sai selgeks, et selge ei ole mitte miski. Isegi kui tema vastust üritada ümber panna üldarusaadavasse eesti keelde, ei saa sõnade tagant mõtet kätte. Ja tekib kahtlus, et mõtet ei olegi. Ministri lapsemeelne ja -keelne esinemine on aga lumepalliefektiga. Ehk on loomulik, et omasid peab kaitsma. Ehk on loomulik, et seda teevad ka tema erakonnakaaslased. Kuigi jah, vanasõna ütleb, et munadki pesas veerevad. Nõnda et ka inimesed võiksid asju õige nimega nimetada ning sellest hoolimata headeks erakonnakaaslasteks jääda. Parteilise printsipiaalsuse ja seltsimehelikkusega. Marimaast on meil tavatult palju juttu. Paraku on soomesugu rahvaid, meie hõimurahvaid Venemaal teisigi. Kuidas elavad vadjalased, karjalased, isurid, vepslased, mordvalased, udmurdid? Kuidas õigupoolest elavad Venemaal eestlased? Kui palju me teame neist, kes asuvad mitte Krasnodarkas või Suetukis, vaid hoopis mujal? Olemas nad ju on… Ja kui paljudel noist ja teistest on veel omakeelsed koolid, raamatud ja ajalehed? Tahtmata seada kahtluse alla Eesti välispoliitikat, peaks mõtlema sellegi üle, kui paljudel puhkudel valib väikerahvas jonnakalt iseolemise ja purismi, kui sageli aga puhtpraktilistel kaalutlustel suurema keele ja meele mõjule andutakse. Läinud nädalal oli ajakirjanduses juttu sellest, et doktoriõpe Eesti ülikoolides võiks toimuda võõrkeeles. Sellele seisukohale on jõudnud nimelt haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia komisjon. Noored inimesed on terased, Delfi kommentaarides on juba tulevast rida kenasti ette arvatud: ei ole mõtet minna eestikeelsesse magistriõppesse, kui doktoriõpe on võõr(inglise) keeles. Ei ole mõtet minna eestikeelsesse ülikooli, kui magistriõpe on võõr(inglise) keeles. Ei ole mõtet minna eestikeelsesse keskkooli, kui … jne, jne. Uus on unustatud vana. Meieealiste seas on ju neid mehi ja naisi palju, kel teadustöö kaitsmata ja kraad omal ajal saamata jäi, sest kogu toimetamine pidanuks käima vene keeles. Filoloogiadoktor Reet Kasik on öelnud valitsuse kava kommenteerides: “See on eesti kultuurkeele lõpu algus, kuigi asjaosalised ise sellest praegu veel aru ei saa.” Vanade roomlaste väravajumalaks oli kahe näoga Janus, mees, kes vaatas nii eilsesse kui ka homsesse. Tundub, et just praegu vajame sellist minevikku tulevikuga ühteplettivat hoiakut rohkem kui kunagi varem. Hiljaaegu pahandas Päevalehes üks kirglik eestluse ja Eesti elujõu eest seisja selle üle, et nüüd koolimajadel riigilipp peab lehvima. Tema arvas selle formaalsuse olevat ning ütles, et kuni meie koolikasvatus rahvusmeelsust ei soosi, seni on lipu heiskamine koolihoonel pigem pühaduse teotus. Kummatigi on piir välise ja olemusliku vahel sageli lausa õhkõrn. Võiks ju uskuda head ja ilusat, võiks uskuda, et kui inimesehakatis näeb koolimajal lehvivat sinimustvalget, mõtleb ta sellest kui ilusast ja ülevast, püsiväärtusi sümboliseerivast, mõtleb kodumaast ja kodukeelest ning sellestki, et kunagi suure teadlasena tahab ta tööd teha eesti keeles. Kõik algab kodust, vanematest ja vanavanematestki. Ka hoiakute kujundamine. Sügis on alanud, tulevad tubased tunnid. Aeg mõelda, meenutada, kõnelda. Osakem siis olla kui seesama kahe näoga Janus, too eilset ja homset ühtaegu ühendav väravamees. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||