|
||||
Nr 32 (734) Neljapäev, 15. september 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Viimastel nädalatel on Riigikogus populistlike peibutusloosungitega suurima esindatuse saavutanud, aga rahva silmis järjest enam toetust kaotava Res Publica esimees Taavi Veskimägi igal sobival ja sobimatulgi juhul toonud kuuldavale ülistussõnu parempoolsusele. Eriti meeldejäävalt kõlas parempoolsuse mantra T. Veskimäelt siis, kui ta kommenteeris Res Publica esimese esimehe Rein Taagepera väljaastumist erakonnast. Teatavasti põhjendas Rein Taagepera oma lahkumist Res Publicast sellega, et erakond on tema arvates kaldunud liialt paremale. Sest sel ajal, mil Res Publica kui erakond moodustati ja R. Taagepera esimeheks valiti, asus kõnealune partei tegelikult üpriski lähedal poliitilisele tsentrile, tunnustades muu hulgas inimesele vägagi olulisi sotsiaalseid väärtusi. Nüüd aga, mil R. Taagepera koos grupi oma mõttekaaslastega Res Publicast välja astus, tundis T. Veskimägi sellest veel justkui rahuldust: tänu nende inimeste lahkumisele parteist muutuvat Res Publica parempoolsus veelgi “puhtakujulisemaks” ja “tõupuhtamaks”… Parempoolsus teadupärast lähtub lausa piiramatust majandusvabadusest ning tähendab riigi osa muutmist inimühiskonna elus nii pisikeseks, kui veel vähegi võimalik. Inimene ei saa lausparempoolsete valitsemise all olevas riigis loota ühiskonna toetusele arstiabi saamisel, (kõrg)hariduse omandamisel ega olmeprobleemidegi lahendamisel. Üks T. Veskimäe lemmikteemasid on olnud maksude vähendamine (või lausa olematuks muutmine): siis jäävat inimesele tema töötasust võimalikult suur osa kätte ja too võivat siis nautida suurema raha peremeheks olemist. Et aga maksude liiga madalale surumine võib lausa halvata tervishoiusüsteemi, päästeameti, ühistranspordi jne, et keskmisest palgast aina kiiremini maha jääva õpetajate madala palga tõttu on paljud koolid pedagoogide puudumise pärast sulgemisohus, see lausa fanaatilise pühendumusega parempoolsuse mantrat korrutava T. Veskimäe teadvusse ei paista jõudvat. Seejuures ei lähe neile põrmugi korda, et sel teel jätkab pahaendeliselt süvenemist selletagi kaugele ulatuv kihistumine, mis ahendab eestimaalaste toimetulekuvõimalusi, pärsib elujõudu ning kahandab iibe pidurdamise ja väljarände suurendamise kaudu otseselt rahvaarvugi. “Puhtatõulise” parempoolse parteina tuntud Reformierakonna eelmine esimees Siim Kallas oli lausa kurikuulus selle poolest, et eiras sotsiaalprobleemide lahendamise vajadust. 1998. aastal, kui siinkirjutaja oli Riigikogu liige, deklareeris Siim Kallas avalikkuse ees (Tartu Ülikooli aulas) esinedes, et Eestis puuduvat üldse tõsised sotsiaalprobleemid… Andrus Ansip, Reformierakonna praegune esimees ja peaminister, oli tänavu kevadel küll nõus Keskerakonna ettepanekuga tõsta vanaduspensione, kuid ilmselt johtus tema tookordne järeleandlikkus lihtsalt sellest, et pensionitõusuga mittenõustumise korral poleks uut võimukoalitsiooni sündinud ning A. Ansip poleks peaministritoolile pääsenudki. Viimati ilmutas A. Ansip kõnekalt oma külmust eakate murede suhtes siis, kui ta tõrjus pensionäride pretensioonid suurendada seoses järsult tõusvast naftahinnast johtuvalt lahvatava tarbekaupade ja teenuste hinna tõusuga mõnevõrra ka keskmist pensioni. A. Ansip vastas külmalt: pensionäridel olevat sellepuhune pensionitõus juba ammu käes ja olgu nad sellega rahul… Nii et Reformierakonna “armulikkusele” eakate põlvkonnal küll loota ei maksa — nende energia on suunatud pigem oma kukru täitmisele (kas või mahhinatsioonide läbi). Üks kõnekamaid sellekohaseid näiteid on pärit Viimsi valla reformistist volikoguesimehe Saretoki tegevustandrilt. Seevastu inimeste sotsiaalsete vajaduste katmisele tähelepanu pööravate erakondade juhtide fraseoloogiast me niisugust võõrastavat külmust inimese esmavajaduste rahuldamisel riigipoolse mõistliku abi toel ei leia. Sotsiaalsete väärtuste kaitsmist oma lipukirjaks tõstnud erakondi on mitmeid. Kuid näiteks sotsiaaldemokraatidel kulub veel mõni aeg, et pälvida valijate usaldus ühiskonna sotsiaalsete valupunktide leevendamisel. Seevastu Keskerakond ei pea rahva silmis usalduse ja poolehoidu võitmiseks sotsiaalasjus ennast enam tõestama: eakate ajalehe Videvik toimetajana tean, kuidas suhtub vanem põlvkond näiteks keskmise pensioni tõstmisse Keskerakonna ettepanekul tänavu suvel 300 krooni võrra ning tuleval kevadel veel 300 krooni võrra… Samuti äratab poolehoidu keskerakondlasest sotsiaalministri Jaak Aabi kavatsus võtta kurss praeguse pensionäride jaoks küllaltki ebaõiglase pensioniindeksi muutmisele. Eeltoodut kokku võttes tuleb teha järeldus: tavalisele kodanikule pole tähtsad mitte niivõrd ühe või teise erakonna parem- või vasakpoolsed loosungid, kuivõrd erakonna inimkesksus — kuidas lahendatakse neid probleeme, millest olenevad inimese toimetulek, heaolu ja turvatunne… ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||