|
||||
Nr 30 (732) Neljapäev, 1. september 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Kui teil on olnud kokkupuuteid arvutitega, siis on teil ilmselt ettekujutus ka arvutiekspertidest. Tavaliselt on asjatundjaks noorepoolne mees, kes tormab väljakutse peale kohale ning kui on arvuti sisse lülitanud, hakkab klaviatuuril nii käbedalt klõbistama, et te ei suuda jälgida, kuhu ta vajutab. Kui suvatsete noorhärralt küsida, mida ta parajasti teeb, vastab ta heal juhul paari lausega, millest te ilmselt tunnete ära vaid sidesõnad “ja”, “aga”, “nagu” jne. Tunnete end viimase tobuna, aga mis teha? Koos infotehnoloogia arenguga on tekkinud põlvkonnad, kes ei kujuta elu ilma arvutite ja mobiiltelefonide vahendusel suhtlemisvõimaluseta ettegi. Samas on kesk- ja vanemaealised arvuti- ja mobiilinippide omandamisest kas päris kõrvale jäänud või saanud kuskilt, peamiselt iseõppimise teel vaid algteadmisi — kuidas arvutit sisse-välja lülitada, arvuti abil kirju koostada ja neid tuttavatele saata või kirju vastu võtta jne. Muidugi, Eestis on küllalt suur töö ära tehtud näiteks projekti “Vaata maailma” raames, kuid väga suur osa pensionieelikutest ja eakatest kardab arvutit endiselt ning ei suuda oma laste, lastelaste ja lastelastelastega nende imeriistade abil suhelda ega üha uueneva “masinapargi” pakutavate järjest lisanduvate võimalustega sammu pidada. Vastuolud, konfliktid, probleemid on silmanähtavad, ilmselt paljudele meist tuttavad. Räägitakse lasteaialastest, kes, kui isad-emad neile mõnd lihtsamat mobiiltelefoni on püüdnud kinkida, viskavad selle nurka kui kõlbmatu — “õige” mobiiliga saab lisaks rääkimisele veel fotosid teha ja neid sõpradele saata, internetis surfata ja palju muudki. Ning loomulikult peavad arvutidki olema viimase peal, nii et saab lisaks mängimisele veel filme ja telesaateid salvestada ning neid suvalisel ajal vaadata, sõpradega rääkida, neile pilte saata jne. Mida saaksid isad-emad, vanaisad-vanaemad, üldse vanemad inimesed sellises keskkonnas, selliste soovide korral teha? Eks ikka õppida, püüda sammu pidada! Samas eeldame, et ka noored õpiksid mõistma, et nende vanemaid-vanavanemaid on omal ajal koolitatud praegustega võrreldes hoopis teistsuguste õppekavade alusel, millest puudusid arvutiõpe, informaatika, programmeerimine ja muud taolised ained. Kui nüüd mõni koolilaps või üliõpilane tahaks oma “lubjakatest” vanematele-vanavanematele midagi arvutite või mobiiltelefonidega seoses selgitada, selge(ma)ks teha, siis tuleks alustada peaaegu tühjalt kohalt. Kust aga leida heasoovlikke ja vanemaid inimesi mõistvaid noori pedagooge-asjatundjaid? Kogemused näitavad, et kõige paremini, konfliktide, vastuoludeta kulgeb arvutiõpe siis, kui kesk- või vanemaealisi õpetab kesk- või vanemaealine asjatundja. Mõistlik on isegi selline tööjaotus, et naine õpetab naisi ja mees mehi, sest siis ei sega õpet eelarvamused. Üsna tavaline on ju see, et asjatundja-konsultant eelistab mingi probleemi ise kiiresti lahendada ja minema tormata, selle asemel et klienti-õpilast juhendada, järje peale aidata. Õpetaja tuge poleks ju siis samalaadse probleemi ilmnemisel enam tarvis. Soomes tehti projekt “Kodanik ja infoühiskond”. Projekti käigus pöörati erilist tähelepanu selliste inimeste koolitamisele, keda ohustab tõrjutus, ilmajäämine infoühiskonna liikmete õigusest olla informeeritud, vahetada infot omavahel, mittetulundusühingutega, kohalike ja riigiasutustega, pankadega, ajakirjandusväljaannetega jne. Projekti raames korraldatud kursusi reklaamiti sobivatena just nendele, kellel pole aimugi infotehnoloogiast ning kes alustaksid arvuti- ja mobiiliõpet lausa nulltasemelt. Üheaastase kursuse lõpuks võisid osalejad sooritada ametikoolide, rakenduskõrgkoolide juures arvestuse ja saada vastava tunnistuse. Kui kursuslastelt küsiti, missugused õppejõud neile kõige rohkem meeldisid, siis ikka need, kes ei püüdnud lihtsalt oma teksti maha rääkida, vaid suutsid eakaid õpilasi “kättpidi” arvuti juurde viia ning juhendada, kuidas arvutit kõige mõistlikumalt kasutada. Kursuslased pidasid oluliseks saada arvutiala asjatundjateks just sellisel tasemel ja nende programmide kasutamise osas, mis mitmesuguseid konkreetseid töid, toimetusi, toimetulekut toetaksid ja lihtsustaksid. Ja kui kord algteadmised on omandatud, muutub varem nii jube asi nagu arvuti samasuguseks tavaliseks abimeheks ja töövahendiks nagu gaasi- või elektripliit, mahlapress, lüpsimasin, teler, raadio ja telefon. See tähendab, et meie teadmiste ja oskuste kasvades kaotavad “uued” aparaadid oma hirmuäratava ja erilise seisundi. Tähtsaks kujuneb vaid see, et nende abil saab midagi kasulikku korda saata. Ja kõrvalist abi läheb arvuti, auto, pesumasina jms puhul edaspidi vaja vaid siis, kui mõni neist nässu läheb ning ise neid parandada ei oska — siin ongi piir, mis annab märku, et pärast lühikursuste läbimist pole me ikka veel asjatundjad, vaid ainult masinate kasutajad, tarbijad, ning asjatundja on keegi muu. Selline äratundmine võib olla elukestva õppe ajendiks. Just elukestvat õpet, sooja südamega, sõbralikke asjatundjaid me appi vajamegi, et oma laste, lastelaste ja lastelastelastega veidigi sammu pidada. Oluline on omandada minimaalnegi arvutislängi sõnavara, mille abil pääseb arvutikasutajate “sõpruskonda”. Seda uut “keelt” mõistmata on konfliktid nooremate põlvkondadega kerged tulema. Haridusministeerium, sotsiaalministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kohalikud omavalitsused, mittetulundusühingud — tööpõld põlvkondadevahelise sideme säilitamiseks on lai! Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||