|
||||
Nr 29 (731) Neljapäev, 25. august 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Taasiseseisvumispäev on seljataga. Vaikselt, peaaegu märkamatult möödus sündmus, mis on tegelikult meile kõigile oluline ning seetõttu ei tohiks ainult 20. Augusti Klubi ja teletorni kaitsjate päevaks kujuneda. Praegu see nõnda olema kipub. Möödas on ka Keskerakonna kongress, kust meeltesse kinni jäi Edgar Savisaare hoiatus, et meie ühiskond muutub üha inimesekaugemaks, et inimese unustamine hakkab peagi ka majanduse arengut ohustama. Kahest Eestist rääkimist heaks tooniks ei peeta. Ei ole kena ka Eestit paljude teiste arenenud riikidega võrrelda, eriti nüüd, mil oleme euroliidus ning peale pika pai oleme sealt üha sagedamini vitsa-(trahvi-) hirmu saama hakanud. Mis siin ikka võrrelda! Kuigi oleme nii väikesed ja nii tublid, teab ju igaüks, et peaaegu kõiges oleme teistest aastaid tagapool. Muidugi võib öelda, et paljudes eluvaldkondades on tulnud alustada tühjalt kohalt, peaaegu nullist, ja et neliteist aastat on lühike aeg, on loomulik, et selle jooksul ei suudeta saavutada aastakümneid (kui mitte -sadu) oma elu korraldanud riikide taset. See kõik on õige, on loomulik. Ent lohutab see teadmine vähe. Ka sotsiaalhooldus on üks selliseid tühjale kohale loodud valdkondi ning kindlasti nõuab see valitsuse täit tähelepanu. Muidugi said eakad ka vene ajal pensioni, isegi varasemas eas kui nüüd, ja hooldekodud, mida tollal nimetati vanadekodudeks, olid ka olemas. Paraku oli see kõik, selliseid mõisteid nagu näiteks avahooldus ja päevahoid ei tuntudki. Oli vaid üks tee — sinna lõppjaama, teiste omasuguste juurde. Nüüd on pilt teisenenud. Koduhooldus tagab võimaluse seni kodus olla, kuni iseendaga veel toime saadakse, paar korda nädalas tuleb hooldaja, toob toidu ja muu tarviliku koju kätte, vajadusel aitab talitada ja toimetada. Ja seda kõike peaaegu tasuta. See omakorda tähendab sedagi, et hooldekodusse minekut saab edasi lükata. “Paljud tahavad vanaks saada, kuid keegi ei taha vana olla,” on öeldud. Ja kuni oled koduseinte vahel, talitad nõnda kui mullu ja muistegi, ei sa seni päris vana ole, arvatakse. Meenub kunagine külaskäik Rootsi Eskilstuna hooldekodusse. Talveaias oli kontsert, huvilised, kes ratastoolis, kes tugiraamiga, olid kuulama toodud. Kenad soengustatud ja värske maniküüriga prouad ja moekad vanahärrad, peaaegu igaühel hooldajaneiu kõrval, kord pleedi kohendamas, kord lehvikuga tuult tegemas. Ja teine pilt Kotka linna eakate kodust, kus ridamajas igaühel oma tuba. Tilluke küll, aga oma, oma armsate asjade ja mälestustega. Õnneks on nüüd meilgi hooldekodusidki juurde loodud, suuremates maakondades lausa mitu, nii et nukrat oma järjekorra ootamist peaaegu polegi, aga… Jah, aga… Muidugi seondub hooldekodudega üks probleem — raha. Kõige kallimates tuleb hoolealusel tasuda ligi 3 keskmist pensioni kuus, odavamates saab kahega hakkama… Niisiis eeldab see jõukaid lapsi ja lapselapsi. Kui neid ei ole, peaks abistama kohalik omavalitsus. Aga kui lapsed on, ainult et vaesed, ilma tööta ja vajavad ise abi? Paljude palvete ja paberitega saab isegi siis omavalitsuselt tuge, ainult et vallasandi tunne tuleb palujal kohe kindlasti. Inimese alandamine ja sandiks sundimine ei tohiks aga ühe eluvaldkonna funktsioneerimise aluseks kindlasti mitte olla. Möödunud nädalal kirjutas Päevaleht Iru hooldekodust. Too rohkem kui kolmveerand sajandit tegutsenud üks vabariigi suuremaid hooldusasutusi olevat peaaegu katastroofi lävel, hooldekäsi ei piisa, üks inimene peab abistama ligi pooltsada vanurit. Avahoolduse areng tähendab ju sedagi, et hooldekodudesse jõuavad need eakad, kes tõepoolest pidevat kõrvalabi vajavad. Kes sügava puudega või haiget vanainimest on aidanud, need küllap teavad, mida see tegelikult tähendab. Abitu vanainimene seab end ärateele ja tema vajab päevast päeva aina rohkem hoolt ja abi. Tallinna linna Iru hooldekodus vajab 385 hoolealusest ligi kaks kolmandikku ulatuslikku hooldust. Selle töö tegijate palk ei küüni vabariigi keskmisele ligilähedalegi. Nende palk on kroonides sama mis Saksamaal hooldustöötajatel eurodes. Krooni kurssi euro suhtes oskab igaüks ise rehkendada. Ons hooldekodude ülemused kitsid alamustele palka maksma? Paraku ei ole hooldekodude eelarve juba aastaid kasvanud, veelgi enam, viimastel aastatel on see paljudes kohtades pidevalt vähenenud. Elukallidusega on aga asjad just nii, nagu nad on. Hooldekodu on see koht, mis peab inimesele kodutunnet pakkuma tema päevade lõpuni. See tähendab palju ja nõuab sealseilt töötajailt palju. Ega asjata öelnud üks elupõliseid hooldustöötajaid, et selle ametiga rikkaks ei saa, küll peab aga olema suur missioonitunne, austus nende vastu, kes hooldekodus elupäevi õhtusse saadavad, ja teadmine, et hoolealused on üldreeglina keerulise saatusega, tihti elult valusasti nuhelda saanud inimesed. Juhuslikult sellele tööle ei tohiks sattuda, juhuslik tulija ei pea vastu. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||