|
||||
Nr 28 (730) Neljapäev, 18. august 2005 |
||||
Arhiiv |
Õnnetused ei käi mööda kive ega kände, kinnitab rahvasuu. Ent samas öeldakse ka, et õnnetus ei hüüa tulles. Ei ole looja kinkinud-kindlustanud igavest elu ja õnnepõlve mitte kellelegi. Mõeldes sügavas kurbuses nädalapäevad tagasi juhtunud rängale ohvriterohkele õnnetusjuhtumile Soome lennufirma Copterline’i lennumasinaga, mistõttu 12 kopterireisijat ja kaks pilooti ühtäkki märja lõpu pidid saama, tungivad paratamatult pähe kahtlused. Et kas see ootamatu kurbmäng ikka oli päriselt vältimatu ja paratamatu? Tõsi küll, riiklik uurimiskomisjon ei leidnud esialgsel kopterivraki ülevaatamisel mitte mingeid otseseid tunnismärke õnnetuse põhjustest. Ning Sikorsky kopterid (USA maineka firma ammugi järeleproovitud toodang) olevat ühed kindlaimad. Ilm polnud ka kaugeltki nii halb, et ta lennuaparaati tabanud ootamatu hävingu võinuks põhjustada. Jne. Kui kopterilt võetud nn must kast dekodeeritakse (Inglismaal kui neutraalses riigis), siis vahest on võimalik konkreetsemat põhjust fikseerima hakata. Nõnda kinnitavad uurimiskomisjoni autoriteetsed juhid. Ent mingi põhjus ju ometi oli. Meil kõigil on pea otsas ja silmad peas. Ja kui need silmad märksõnadega Sikorsky ja Copterline arvuti otsingumootorisse sisestada, võib igaüks leida mõtlema suunavad infokogused, mis ei olene mitte mingist komisjonist. Pakutakse järgmisi andmeid. Esiteks: kopterilabade ootamatu ärarebimise (ärapaiskumise) tõttu jõuvõlli küljest on seniajani ettenägematult hukka saanud vähemasti kaks kopteritäit inimesi. Teiseks: õnnetusepäeva hommikul (10. VIII) tundsid kopteripiloodid Tallinna lennates propellerite senisest tugevamat vibreerimist. Neil kästi siiski Helsingisse tagasi lennata, pööramata tähelepanu sellele, et kopteri tiivikulaba küljest oli seisuajaks pidevalt välja lülitamata jäetud mootorite heitgaasi mõjul väline kattenaast lahti tulnud. Ent erinevalt Ameerika astronautide pääsemisest viimatisel maandumisel saatuslikust õnnetusest süstikukere isolatsiooniplaatide irdumise tõttu ei läinud kopteriga lennata käskinuil tiiviku vibreerimist ja isolatsiooniplaadikeste äralangemist kui ilmse ohu hoiatavat märki enesekindlalt eirates nii libedalt… Mis ühel kuidagiviisi õnneks läheb, ei lähe teisel mitte. Peale selle: kopter oli ju ohutuks lennuks täiesti kõlbmatu, sest avariiujukid ei täitunud millegipärast õhuga ning lennumasin langes põhja kui vene kirves. Jagades paljude mõistmatust riikliku päästemeeskonna kobava, et mitte öelda ebapädeva esialgse tegutsemise suhtes tuukrite töölerakendamisel kopterivrakiga tegutsemisel, olen paraku sunnitud küsima: kas on ikka päris põhjendatud see, et meie Lennuameti spetsid ja teised ametiisikud jätavad Eestimaa õhuruumis ja eestlastest reisijatega toimetamise üksnes välismaiste, üksnes kasumit taga ajavate erafirmade juhtide suva ja meelevalla alla? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||