|
||||
Nr 28 (730) Neljapäev, 18. august 2005 |
||||
Arhiiv |
Mis ajendas teid asuma poliitiku katsumusterohkele teele? Vaevalt ma end nii pikalt poliitikas ette kujutasin. Kõik me tulime missioonitundega — taastama Eesti iseseisvust. Igaüks oma erialalt. Kui töö oli tehtud, pidi igaüks olema valmis ka oma liistude juurde tagasi pöörduma. Mina uskusin 80-ndate aastate lõpul, et kümne aasta pärast olen ma jälle teadlane või kirjanik, maadeuurija või teatrilavastaja, aga vaevalt küll poliitik. Pigem võiks minult küsida, miks ma nii kaua olen poliitikasse jäänud. Eeskätt on asi vastutuses. Liiga palju on neid inimesi, kes tulevad tänaval vastu, peatuvad mind nähes ja tahavad rääkida. Mõned õnnelikult, mõned ka kurjalt. Sõltuvalt sellest, kuidas keegi on praeguse Eesti Vabariigiga rahul, kuidas ta ennast siin tunneb. Ma ei saa nende inimeste eest ära joosta ja öelda, et minusse see kõik ei puutu. Lohutan end ikka veel usuga, et ega ma eluks ajaks poliitikasse jää. Ei julge aga öelda, kui kindel ma selles usus enam olen. Kui vaatate tagasi oma pikale ja tulemusrikkale poliitikuelule, siis milline sündmus, aeg, seik on kõige teravamalt mällu sööbinud? Mida teeksite teisiti? Millist aega peate oma tähetunniks? Olen elanud õnneliku inimese elu. Ma olen näinud eesti rahva suurt tähetundi ja rõõmustanud koos paljude inimestega. Ei usu, et oskaksin enesele paremat saatust tahta. Kindlasti on mitmeid asju, mida teeksin teisiti. Olen pidanud oma elus soovitama inimesi väga kõrgetele ametikohtadele. Mõne puhul avastasin hiljem, et tegu oli aferistiga. Suurem enamik aga on osutunud ausateks ja andekateks tööinimesteks, ju mul oli siis hea käsi kaadri valikul. Nagu igal inimesel, nii on ka minul õigus loota, et päris tähetund on mul veel ees. Milliseid ülesandeid ja suundi peate oma praeguses majandus- ja kommunikatsiooniministritöös olulisimateks? Esiteks, suurendada avalikkuse huvi ettevõtluses osalemise vastu. Lugesin hiljuti ühest küsitlusest, kui väike on tegelikult nende inimeste ring, kes söandavad vastutada, otsustada ja ka otsustamise riski kanda. Inimesi tuleb motiveerida, et nad julgeksid ettevõtjate hulka kuuluda. Katsetan seda põhimõtet praegu oma vanema poja Erki peal. Erki on kümme aastat töötanud arvutustehnika spetsialistina, nüüd on temast saanud aga ärimees, kes tegeleb kinnisvara ostu ja müügiga ning ka teiste äriprojektidega. Saab hakkama küll. Eks minagi aitasin teda, kui mul Tallinnas või Eesti riigis muud ametit polnud. Teiseks, mitte jätkata oma eelkäijate kombel Eesti suurte infrastruktuuri objektide — sadamate, põlevkivitööstuse, energeetikajaamade jne mahamüümist. Need peavad jääma eesti rahvale. Eesti raudtee müüdi maha. Mis kasu sellest eesti rahvas sai? Ainult probleeme tuli juurde ja tegelikult me püüame neid leevendada tänase päevani. Kolmandaks, majandusse on vaja rohkem teadust. Püüame neid kahte rohkem ühte köita, et me oleksime jätkusuutlikumad. Liiga palju loodame praegu alltöövõttudele, liiga kiiresti kaotame teadmiste ja kogemuste kvalifikatsiooni. Me näeme sellest tulenevaid ohte ja püüame asuda pikema perspektiiviga arengurajale. Miks on Keskerakond paljude silmis arvestatavaim sotsiaalprobleemide lahendaja? Kõik erakonnad puhuvad praegu seda pasunat, et nemad on tublid sotsiaalprobleemide lahendajad. Nii on moes ja kergeusklikud võivad selle järgi isegi hääletada. Enamik inimesi on aga kainema meelega. Nad tuletavad enesele meelde, et ajal, mil praegused “sotsiaalprobleemide eest võitlejad” ise võimul olid, tõusis pension aasta jooksul vaid ühe krooni võrra! Kui mõni minu oponentidest tuleb rääkima, et ka neil oli plaanis pensione tõsta, koolitoidu eest riigi poolt tasuda ja palju muud korda saata, siis küsin ma vastu: teie olite ju kauem võimul kui Keskerakond, miks te siis ei teinud seda kõike? Deklareerida sotsiaalprobleemide lahendamist on kerge, selliseid deklaratsioone ellu viia hoopis keerulisem. 500 krooni väljamaksmine Tallinna pensionäridele tähendas linnakassale ligi 50 miljoni krooni suurust väljaminekut. Mäletan, et vaidlesime toonaste koalitsioonipartneritega — Reformierakonnaga — pool aastat, enne kui nad soostusid meie taotlusega. Miski ei tule lihtsalt, poliitikas eriti. Eelmistel kohalikel valimistel esinesid kaks parteid sotsiaalsete loosungitega. Keskerakond lubas 500 krooni igale pensionärile, Isamaaliit 1000 krooni igale lapsele. Miks meie poolt hääletati, aga nende poolt mitte? Sest meie puhul usuti, et me selle lubaduse ka ellu viime. Meie konkurentide puhul selles aga nii kindel ei oldud. Mida sooviksite veel Videviku lugejaile öelda? Mitmed parempoolsed erakonnad ja valitsused on püüdnud pensionäre Eesti poliitilisest ja sotsiaalsest elust justkui välja lülitada. Minu seisukoht on, et väikses Eestis on kohta kõigil. Eakad inimesed, kes moodustavad ligi 30 protsenti Eesti ühiskonnast, on ühiskonna selgroog, seda läbi nende tarkuse ja rikkaliku elukogemuse. Keskerakond arvab, et selle elukogemuse kasutamata jätmine on liigne luksus, mida me lubada ei saa. Veel enam — tänased pensionärid on need, kellele meie, nooremad, oleme võlgu tänase päeva. Ei ole mitte meie aukohus, vaid on meie otsene kohus kanda hoolt vanemate inimeste eest. Keskerakond on hooliv erakond ning näeb tulevikus ainult tasakaalustatud ühiskonna arengut, kus arvestatud on kõigi huvidega. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||