|
||||
Nr 28 (730) Neljapäev, 18. august 2005 |
||||
Arhiiv |
Kui Videvik, eakate ajaleht, 1990. a kevadel paberipuuduse kiuste Kohila vabrikust väljaräägitud paksuvõitu kinopiletipaberil ilmuma hakkas, oli juba õhus tunda muudatuste hõngu. Ning mõistagi tähendasid (ja tähendavad) need sotsialismilt kapitalismile tagasiminekuga seotud murrangud ühiskonnas alati ikka ka põhjalikke muutusi inimese käekäigus. Lausa piiramatu majandusvabaduse vallapäästmisega ning ühiskonnaliikmete omavastutuse järsu kasvuga kaasnesid ja teravnevad senini inimeste toimetulekuprobleemid. Tekkisid mitmesugused säravast elust kõrvale tõrjutute riskirühmad, kuhu kuuluvad inimesed leidsid ennast äkitselt küsimuse eest: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Videviku toimetusel tekkis juba 1991. aastal (ja hiljem järjest süvenes) arusaamine, et lihtinimene (eeskätt seeniorid, lapsed ja invaliidid) vajaks Eesti Vabariigis ka poliitilisel tasandil järjekindlamat kaitsjat. Sestap otsustasime teha katset vastava erakonna moodustamisega. Algatasime leheveergudel mõttevahetuse, mis (mitte põrmugi juhuslikult) päris laia vastukaja leidis. Järgnes üleskutse registreeruda uude erakonda, mis tõi kokku sadu sooviavaldusi. Ja mõne aja pärast saigi loodud Eesti Demokraatlik Õiglusliit. Nime esialgne valik viitab sellele, et üritasime pensionäride, invaliidide, lasterikaste perede jt parema käekäigu eest seistes kaitsta eeskätt sotsiaalset õiglust. Koostöös Eesti Pensionäride Liidu ning Ühendusega korraldasime Toompeal oma esimese meeleavalduse, millele M. Laari valitsus ülbelt reageeris: kas pensionärid tahavad siis kogu sülelaste piimaraha endale või? Sestap otsustasime erakonna nime muuta ja selleks sai minu kui erakonna aseesimehe ettepanekul Eesti Pensionäride ja Perede Erakond. EPeÜ esimehe L. Vihvelini soovitusel sai erakonna esimeheks kutsutud Raoul Üksvärav, kelle juhtimisel eeskätt pensionäride jt riskirühmlaste partei ka Riigikogusse KMÜ koalitsiooni pääses ning seal edukalt nn sotsiaalse turumajanduse valitsuse sotsiaalkurssi kindlaks määrata aitas. Et R. Üksväraval nappis Riigikogu komandeeringute tõttu aega erakonnatööks, siis soovitasin erakonna esimehe kohale Mai Treialit. Paraku polnud see päris perspektiivikas valik, sest asjalugu päädis paari aasta pärast sellega, et iseseisvat tegutsemist vältinud M. Treial liitis EPPE Villu Reiljani juhitud Eesti Maarahva Erakonnaga. Peatselt sai ka Maaliidu alla neelanud EME-st laialt reklaamitud Eestimaa Rahvaliit, kuid vastupidiselt lubadustele suure ja targa erakonna nõu ja jõuga tulemusrikkalt pensionäride jt abivajajate õiglasi nõudmisi kaitsma hakata jäi kõik eakatega seonduv Rahvaliidu tegevuses paari aastaga pelgaks loosungiks üksnes selle erakonna arvukuse kavala kasvatamise nimel (hoolimata M. Treiali, E. Truu jt heast tahtest). Nüüd ei jäänud Videviku peatoimetajal muud üle kui taas oma nädalalehe abil uut erakonda moodustama hakata, sest on ju Rahvaliit maal tegutseva suurettevõtja, mitte lihtsa maainimese kindel kaitsja. Pärast aastast tööd jõudsimegi taas niikaugele, et 2001. aasta hiliskevadel sai Eesti Pensionäride Erakond moodustatuks kuulutatud. Vajaminevad rohkem kui tuhat aktiivset pensionäri ja nende poolehoidjat oli ühe mütsi alla koondatud. Minust sai esialgu uue erakonna esimees. Erakonna registrisse viimine oli juba tehniline probleem. Aga et mul seesugune aktiivsus kahel rindel (Videviku väljaandmine pluss järjekordse erakonna loomine) mitte päris karistuseta ei jäänud, siis sain sellest paar kuud hiljem oma esimese südamelihase infarkti. Tuli pisut tagasi tõmbuda, ennast ravida. Andsin erakonna juhatusele üle. Ning möödunud sügisel sai Pensionäride Erakonna etteotsa Jaan Kundla, kelle egiidi all pensionäride partei kuuldavasti ühehäälselt Keskerakonnaga ühendati. Ma ei varjagi, et mina kui Pensionäride Erakonna esimene esimees ei näinud väikesel ja ilma rahaliste võimalusteta parteil kuigi roosilist tulevikku. Nüüd on saanud üpris kindlalt selgeks, et Videviku initsiatiivil loodud Pensionäride Erakonna liikmed on ilmselt päris õiges seltskonnas, sest Keskerakond on nüüdis-Eestis küllap kõige sotsiaalsem erakond. Ma ei räägi deklaratiivsest sotsiaalprobleemide paljasõnalisest loetlemisest Padari+Nestori moodi, vaid iga inimese vaieldamatute sotsiaalsete ja aineliste vajaduste järjepidevast kaitsmisest. Aga just siin ongi Keskerakonnal nii mõndagi ette näidata. Ja end vahepeal äärmiselt parempoolseks kuulutanud Res Publica noormeestelt pole pensionäridel juba ammu mitte midagi lohutavat loota. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||