|
||||
Nr 27 (729) Neljapäev, 11. august 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Kohe pärast Vabadussõda pandi alus Eesti koolimuuseumile, mis koondas endasse eestikeelse ja -meelse hariduse arengut kajastavaid materjale — esemeid, õpikuid jm mitmesuguseid ürikuid. Sõjajärgsel perioodil tegutses ja mõneti areneski muuseum Tallinna kesklinnas Sakala tänavas. Pedagoogikaüliõpilasena külastasin seda huvitavat ja kasulikku asutust 60. aastatel korduvalt. Taasiseseisvusaeg tõi muuseumi ellu olulisi muutusi. Kõigepealt sai uude arenemisjärku jõudnud asutus uue nime — Pedagoogika- ja Arhiivmuuseum (PAM). Aga mõne aja pärast hakkas PAM-i kohale pilvi kogunema. Esiteks — rahakraanid sätiti äärmisele säästurežiimile, mis on paraku väga tõsiselt takistanud kogumis- ja uurimistööd. Teiseks — muuseum koliti kesklinnast Lasnamäele Raadiku tänavasse ja liideti Pedagoogikaülikooliga. Äärelinnas aga on muuseumi rikkalik ürikvara nii uurijale kui ka (mis peaasi!) noorele külastajale väga halvasti kättesaadav… Pedagoogikaülikooli tiiva all olemisest poleks ju loomulikult midagi (mitmeti see ju loomulikki), kuid arenguvajadust ja sisulist tööd on ignoreeritud justkui kavakindlalt — ei haridusministrid ega Tallinna linnaisad pole teinud midagi märkimisväärset selleks, et PAM-i ahistavast rahamurest päästa. Nüüd aga ootab vaest PAM-i ees vaata et likvideerimine, sest Tallinna Ülikool müüb kroonilises rahapuuduses oma valdusi. Maha müüakse teadagi ka Raadiku 8 paiknev hoone, kus PAM on viimastel aastatel tegutsenud. Nüüd pakutakse arhiivmuuseumile ümberkolimiseks “armulikult” linnaülikooli väikese raamatukogu vabanevaid keldriruume, mis erinevad senistest ruumidest (kus oli kasutada terve korrus) veel selle poolest, et nad on poole väiksemad! Nagu Pedagoogika- ja Arhiivmuuseumi direktor Ilmar Kopso väga murelikult nendib, tähendab PAM-i ulatuslike varade niivõrd pisikesele pinnale kolimine sisuliselt kogu Eesti hariduselule vajaliku asutuse likvideerimist, sest murdosakestki eksponaatidest seal välja panna küll ei õnnestu — asju ei saa õieti lahti pakkidagi, korralikust teadustööst ning muuseumile kohaste näituste korraldamisest rääkimata! Enamikus tsiviliseeritud maades on koolimuuseumidele leitud auväärne koht riigi pealinnas, kus õppivad noored, üliõpilased, väliskülalised jt arvukad huvilised selle asutuse hõlpsasti üles leiavad. Nõnda oleks vaja asjad korraldada ka Tallinnas. Paraku puudub selleks otsustajate tõsine tahtmine, sest Tartu mnt 23 vana tsaariaegne 2-korruseline koolihoone (pildil), mis neil päevil just vabaneb ning mida PAM-i senine juht Ilmar Kopso on juba kuude kaupa nii suuliselt kui ka kirjalikult kui ülimalt sobivat maja endale taotlenud, müüakse ilmselt mõnele ärikale maha. Kõik müügiks! Nõnda ilmselt mõtleb-tegutseb Tallinna linnapea Tõnis Palts, kes veel pool aastat tagasi oli nõus kõnealuse vabaneva väikese vana koolihoone PAM-ile loovutamisega, aga on nüüdseks asunud vastupidisele seisukohale. Kui linnavalitsus ise toda Tartu mnt 23 majakest maha ei müü, siis rahahädas siplev Tallinna Ülikool teeks seda kohe kindlasti, kui ta linna käest selle magusal kohal paikneva objekti enda kätte saaks. Küla- ja vallakoolid, omaaegsed ministeeriumi- ja linnakoolid ning tehnikumid on ju meie rahvuse ja kultuuri arenemise ajalugu. Kooliajaloo jäädvustamine ning selle teaduslik läbitöötamine on ühe kultuurrahva säilimise ja arenemise peaülesandeid. Seda algtõde peaksid sagedamini endale meenutama ka linnaisad ja haridusametnikud, kuni lootusetult hilja pole. Likvideerida on alati lihtsam kui midagi tuleviku jaoks rajada. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||