|
||||
Nr 25 (727) Kolmapäev, 22. juuni 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Suvesüda on käes. Kõik, mida me talvetuiskudest ja sügisporist tüdinenult ootasime ja igatsesime — valged ööd, sirelilõhn, toomingate õitesadu ja pääsukeste vidin —, kõik see on nüüd käes. On laulu- ja tantsupeod, memmede ja taatide päevad, suvetuurid ja -lavastused, tuleb jaanipäev oma õnneõite ja sõnajalaga. On seesugune tunne, et terve Eestimaa on äkki pidurõõmu ja -rõkkeid täis saanud. Ega see võidupüha, too iidammuse Võnnu lahingu meenutamise päevgi pisaraist märg ole. On ju tore mõelda, kui vapralt eesti mehed Landeswehri pihuks ja põrmuks lõid. Neis meestes läks sirgeks 700-aastase orjuse selg, kui Aino Kallast parafraseerida. Nii et suvesüda on täis head, ilusat ja veelgi ilusamat, olgu vaid oskust ja tahet seda kõike nautida. Ent rõõmu tunda kõigest sellest tuleb päris kindlasti ja kogu südamest. Kust me muidu jõudu saame uus talv vastu pidada! Ei ole ju alati lillepidude aeg… Nädal tagasi olid lipud pooles vardas, nõnda, et sümboolne surmalippki trikoloori kõrvale mahuks. Eestimaa tähistas leinapäeva. Sisuldasa suur, kõiki peresid, kogu rahvast puudutav tähtpäev on ahenenud-ahendatud tegelikult vaid juuniküüditamise ohvrite meenutamiseks. Tallinna Memento esimees Leo Õispuu meenutas Lindamäel leinapäeva mälestustseremoonial oma perekonna lugu. Küüditatud perekonnas oli 5 last vanusega 3 kuni 11 aastat, 41-aastane õpetajast ema ja 46-aastane isa, Saaremaa maasekretär. Küüditamise ja poliitilistel põhjustel vangistamiste tagajärjel hukkusid tema lähedastest isa, ema, vanem vend, vanaisa, tädi, tädimees ja onu. Seega on seitse ettevõtlikku, haritud inimest Venemaal nimetus hauas. Kommunistliku terrori eest olid sunnitud põgenema kolm onu perekondadega, kokku 11 inimest. Samas Linda kuju juures on igal leinapäeval käinud keskealine mees, keda ema küüditamise ajal alles südame all kandis ja Venemaal lausa lumehanges ilmale tõi. Ja teine, kes naabripere lastega oli mängima läinud ning sel kombel ihuüksi oma kaisukaruga maha jäi. Ja kolmas, kes hommikul kalli juurest tules leidis eest tühja kodu, täägiga surnuks pistetud koera ja õudusest hullunud angoorakassi… Igaühel on oma lugu. Lindamäel, Pääsküla jaamas, Tartus, Heltermaa sadamas, igal pool Eestimaal. Paraku on 14. juuni nende inimeste, nende lugude päevaks jäänudki. Ajalehtedes napp teade, et meenutatakse ja mälestatakse, paar vanainimeste fotot. Ja ongi kõik. Need, kes Linda kuju juurde tulid, olid ise vaevatee läbi käinud, aastate koorma all küüru vajunud. Lisaks need, kes ameti poolest tulema ja pärgi tooma või vähemasti kohal olema pidid. Ja see on kummastav. Või õigemini — ootuspärane, sest selline hoiak on kujundatud aastatega. Inimesed on, paraku, palju enam vormitavad, kui endale tunnistada tahaksime. Kogu rahva saab panna elama teadmisega, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Ja vastupidi — et tulevik on uus ja huvitav ning eilse päeva taak tuleb kähku maha raputada, et ei segaks selle uue ja huvitava tulemist. Küllap tallinlased mäletavad 9. maid Tõnismäel pronkssõduri juures. Klasside kaupa, peaaegu marsisammul tuldi Suure Isamaasõja veterane tervitama ning langenuile austust avaldama, tulid õpetajate-kasvatajate saatel lasteaiamudilasedki. Möödunud nädalavahetusel tähistati Venemaa päeva. Kes juhtus telerist pidustusi jälgima, sai mõttematerjali kuhjaga. Kui isamaa-armastus, uhkus kodumaa üle on üldse kujundatav ja kasvatatav (aga küllap ikka on), siis — idanaaber seda kunsti oskab. Meie võime nähtusse suhtuda nii või naa — ühelt poolt pelgusega, sest see meeletu pateetika, see Rossia, Rossia kõige, kõige-kultus meenutab hirmutaval kombel läinud sajandi keskpaika. Aga teiselt poolt — kuskil on ju see piir, millest alates ainult oma mina armastav ja imetlev eluhoiak muutub inimvaenulikuks üksnes iseendale elamiseks. Mis aga puutub Venemaasse, millest meie poliitikud viimasel ajal ainult pelutavaid lugusid pajatavad, siis — nii puhtaid tänavaid, nii maitsekalt kujundatud ja hooldatud muruplatse ja lillepeenraid, nii innukat ehitamist ja restaureerimist kui Peterburis ja selle lähikonnas ei ole näinud ei Tallinnas, ei kaugemates kõlava nimega linnadeski. Muide, majaseinu ei kaunistanud grafitid ning asotsiaali olekuga inimesi hiljuti Peterburi külastanule ka silma ei hakanud. Demokraatiast kõigelubatavuseni kulgev piir näikse väga hajus olevat. Niisiis, meie leinapäev, meie ühismälu, meie rahvusmeelsus üldse. Küllap on seegi asi, millesse võib mitut moodi suhtuda. Ei ole enam XIX sajand, maailm on muutunud väiksemaks ja ühenäolisemaks, ehk ei olegi tänapäevane rõhutada, et “eestlane olla on uhke ja hää”, võib-olla on kõik need püsiväärtused juba koipurused ja naftaliinilõhnased. Nüüd oleme ju euroliitlased, kas peamegi teravvalulikult olnut meenutama, kunagisi piinapigistusi südames kandma? Need on küsimused, millele peaks vastama igaüks enda jaoks ja valitsus meie kõigi jaoks. Mitte ainult sõnades, vaid sihipäraste tegudega. Suvi on puhkamise aeg, kuid mõtlemine, probleemide üle arutlemine ei ole keelatud suvelgi. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||