|
||||
Nr 37 (544) Neljapäev, 20. september 2001 |
||||
|
Arhiiv |
10 aastat Eesti iseseisvust
Millised olid meie iseseisvumistee olulisemad tähised? Alustan 25. novembrist 1989, mil toimus Eesti Töökollektiivide Liidu esimene aastakongress. See oli vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi, mis kujunesid esimesteks demokraatlikeks valimisteks Eestis pärast 1940. aasta pööret. Üldlevinud poliitiline platvorm neil valimistel oli: meie soovime uut liidulepingut N. Liiduga. Eesti Töökollektiivide Liidu kongress otsustas oma viie tuhande valitud delegaadi volitusel: ei mingit liidulepingut, vaid Eesti Vabariigi taastamine Tartu rahu tingimustel! Selline resoluutne otsus põhjustas ärevust nii Tallinna kui ka Moskva võimuladvikus. Eesti Töökollektiivide Liitu peeti Moskvas progressiivseks organisatsiooniks, peaaegu et “perestroika” kohalikuks käepikenduseks. Küllap ka sellepärast, et Töökollektiivide Liidu juhatuses oli kaks NSV Liidu rahvasaadikut — Endel Lippmaa ja mina. Kongressi lõpupoole ilmusid meie tööruumidesse murelike nägudega tollane Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome ja partei ideoloogiasekretär Mikk Titma. Nad kurtsid, et telefonid töölaual on punased, helistatakse Moskvast ja päritakse aru ETL-i plaanide kohta. Ärevuses olevat ka kohalik KGB. Toome ja Titma andsid mõista, et nemadki on üldjoontes meie poolel, aga nad peavad midagi konkreetset vastama, kui küsitakse, kas kongress tahab Eesti Vabariiki välja kuulutada. Selgitasime neile, et seda kavatsust meil ei ole ega saagi olla, sest meil ei ole vastavaid volitusi. Küll aga tahame selgelt öelda, milline on meie seisukoht Eesti riigi tuleviku suhtes. Selle vastusega jäädi rahule. Järgmise tõsise sammu astusime 2. veebruaril 1990 Linnahallis Tartu rahu 70. aastapäeval. ETL-i eestvõtmisel peeti omavalitsuste ja Eesti NSV Ülemnõukogu esindajate ühisistung ehk täiskogu. Saalis oli üle nelja tuhande inimese. Suure häälteenamusega võeti vastu resolutsioon Eesti iseseisvumisest, mis kujunes Ülemnõukogu valimiste eelseks poliitiliseks platvormiks. Vaid Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste esindajad ja paar Tallinna linnanõukogu liiget lahkusid saalist. Ja 30. märtsil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest, selles kuulutati välja üleminekuperiood iseseisvuse saavutamiseks. See on meie iseseisvumistee olulisemaid tähiseid. Sama aasta 8. mail muutis Ülemnõukogu ka riikliku sümboolika ja ENSV-st sai Eesti Vabariik. Augustis 1990 algasid läbirääkimised N. Liidu täievoliliste esindajatega Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Meie delegatsiooni kuulusid Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Indrek Toome, Jüri Raidla, Arno Köörna, Sergei Sovetnikov ja mina. Mind kinnitas Ülemnõukogu delegatsiooni juhiks. NSV Liidu delegatsiooni juhtis asepeaminister N. Lavjorov. Läbirääkimised pidid lõppema oktoobris. Ajagraafikust kinni pidada muidugi ei õnnestunud, sest teine pool viivitas, kuidas jaksas, ei soovinud meie iseseisvumist arutadagi, aina püüdis juttu liidulepingule juhtida. Oldi valmis andma Eestile piisavalt iseseisvust, aga lepinguliselt oleksime pidanud ikka olema seotud NSV Liiduga. Pidime palju kordi selgitama, et liidulepingu teemal arutlemiseks puudub meil Ülemnõukogu mandaat, et rahvas on volitanud meid pidama läbirääkimisi ainult riigi iseseisvumise üle. Läbirääkimised aina venisid ja viimane voor algas 16. augustil 1991. Need peeti Eesti esinduses Moskvas. Läbirääkimiste lõpuks jäi teine osapool kangekaelselt seisukohale, et Tartu rahuleping on lihtsalt ajalooline dokument. Leppisime kokku jätkata läbirääkimisi mõne aja pärast Tallinnas. Järgnes koosviibimine, kus mul oli pikem jutuajamine NSV Liidu Julgeoleku Komitee esimehe asetäitja Valeri Lebedeviga. Alles hiljem mõistsin, kui laitmatult mängis see noorepoolne kindral osavõtlikkust meie iseseisvumise suhtes, rääkis läbirääkimiste järgnevatest voorudest, reetmata pisimagi varjundiga, et temal ja tema mõttekaaslastel on juba 48 tunni pärast kavas kogu impeerium pea peale pöörata, iseseisvumisläbirääkimised lõpetada ja üleannetud iseseisvuslased trellide taha pista. Mees osutus võimuhaarajate üheks võtmefiguuriks ja oli hiljem ka kohtu all. Mida tegite pärast teadet riigipöördekatsest Moskvas? Esmaspäeva, 19. augusti varahommikul helistas minu abi Karl Tiilik ja teatas, et Moskvas on mingi mäsu lahti, oli Moskva raadiost kuulnud. Teine kõne tuli Arno Allmannilt, kes oli tol ajal riiginõunik. Sõitsin kohe Kadriorgu. Samal ajal jõudis sinna ka Arnold Rüütel, Allmann oli juba kohal. Esimese nõupidamise pidasimegi kolmekesi. Kadriorgu oli faksitud suurel hulgal Moskva riigipöörajate käske ja korraldusi. Mitte ühtki neist me ei täitnud. Meie esmane ülesanne oli teavitada rahvast olukorrast ning avaldada vabariigi juhtkonna kindel seisukoht. Eesti Vabariigi Erakorralise Kaitsenõukogu nimel teatasime, et võimuorganid jätkavad kurssi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Sellele avaldusele kirjutas peale Rüütli ja minu alla majandusminister Jaak Leimann, kes valitsuse reglemendi kohaselt oli asepeaminister. Peaminister Edgar Savisaar ei olnud Eestis. Istung Ülemnõukogus pidi algama kell 16, kuid enamik rahvasaadikuid oli juba kell 12 Toompeal. Samal ajal võttis telefoni teel Arnold Rüütliga ühendust Balti Sõjaväeringkonna ülem Kuzmin, kes teatas, et Eestis on määratud erakorralise komitee esindajaks kindral Melnitšuk, kelle korraldusi tuleb vastu vaidlemata täita. Samuti nõuti, et Ülemnõukogu asuks annulleerima neid otsuseid, mis olevat vastuolus NSV Liidu konstitutsiooniga. Meie vastus oli eitav. Toompeal soovisid mitmed rahvasaadikud, et Ülemnõukogu võtaks seisukoha Eesti riigi staatuse suhtes, NSV Liidu riigipöörde kohta ning annaks erivolitused Erakorralisele Kaitsenõukogule. Nende otsuste vastuvõtmisega tulime kenasti toime. Võtsime vastu ka pöördumise maailma riikide ja parlamentide poole. Kutsusime üles kõiki riike katkestama igasugused poliitilised, majanduslikud ja muud suhted NSV Liiduga ning kinnitasime otsuse, et Eesti Ülemnõukogu ja vabariigi valitsus on ainsad seaduslikud organid Eesti territooriumil. Kõige rohkem eriarvamusi põhjustas eelnõu “Eesti riigi staatusest” ettevalmistamine. Sisuliselt oli tegemist kolme võimaliku alternatiiviga: 1. Taastada Eesti riik 1938. a. põhiseaduse alusel. Praktiliselt osutus see võimatuks, sest täielikult puudusid tolleaegsed võimuorganid ja struktuurid. Ei olnud valitud presidenti, kahekojalist parlamenti jne. 2. Kuulutada välja uus riik Leedu eeskujul. Sellel oli toetajaid, kuid ka palju vastaseid. 3. Leida kompromiss, mis arvestaks õiguslikku järjepidevust ning oleks ka praktiliselt realiseeritav. Tuli veel arvestada, et Ülemnõukogu 105 liikmest 26 olid Eesti iseseisvuse vastased. Vastavalt Ülemnõukogu reglemendile oli otsuse langetamiseks vajalik vähemalt 53 rahvasaadiku toetus. Oli teada, et Pihkvast on Tallinna poole teel eriüksus soomukite ja tankidega. Tallinna lennuväljale oli maandunud juba Julgeolekukomitee komando. Tundsin vastutust selle eest, et otsus Eesti riiklikust staatusest vastu võetaks. Ülemnõukogu oli mulle andnud erivolitused ja ma võisin enamiku otsuseid protseduuride ja töökorralduse kohta langetada oma parema äratundmise ja südametunnistuse järgi. Kohe tuli rakendada meetmeid, et iseseisvuse vastased ei saaks korda rikkudes Ülemnõukogu tööd takistada. Samas oli vaja veenda ka neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Pidime ka valmis olema selleks, et Toompea lossi võidakse rünnata. Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, s. t. kvalifitseeritud häälteenamusega. Seda vajasime juhuks, kui oleksime pidanud iseseisvumist kaitsma hiljem Moskvas. Saavutasime siiski kompromissi ja otsus Eesti riiklikust iseseisvusest võeti vastu 69 poolthäälega. Edule aitasid suuresti kaasa ka Eesti Komitee esindajad, kes sel otsustaval hetkel olid üsnagi koostööaltid. Tähtis oli see, et otsus Eesti riigi staatusest lähtus õigusliku järjepidevuse printsiibist ning sõltumatuse elluviimine selle sõnastuse järgi oli ka praktiliselt teostatav. Kuidas hinnata praegust olukorda? Nüüd, kus on möödunud 10 aastat, võiksime küsida, kas tookordset kompromissitahet on tänini järgitud, kas aatelisust on suudetud hoida. Kahetsusega peame nentima, et mitte alati, kui mitte öelda — harva. Vastasseis parlamendis on 10 aastat hiljem tihtilugu teravamgi. Praegused võimulolijad suhtuvad üleolevalt nendesse, kes otsustaval tunnil tegid oma parima. Kas keegi meist, toona eesliinil olnuist kannatab selle pärast? Loomulikult ei! Olla oma riigi iseseisvuse taastajate hulgas on au ja seda ei saa meilt keegi ära võtta. Meist mõned on võib-olla endalt küsinud, kas sellist Eestit me tahtsime. Seda on küsinud paljud Eesti inimesed. Meie, kes me tegutsesime iseseisvuse taastamise nimel, kanname ka selle säilitamise eest hoopis suuremat vastutust kui mõni teine seda küsimust esitades. Praegu ahistab meie iseolemist suurriikide ja mõjuvõimsate rahaliitude sekkumine väljastpoolt, seest aga takistab meie endi vastutustundetus ja küündimatus. Iseseisvumisprotsess lõi eeldused praegusest palju inim- ja eestlusesõbralikuma riigi tekkeks. Sisevastuoludest lõhestunud ning üsnagi ükskõiksed halbade välismõjude suhtes, ei suuda praegused riigitüüril olijad tuua rahvast kriisist välja. Anda riigi ja rahva arengu nimel endast maksimum, see peaks olema iga poliitiku kõrgeim eesmärk. Küsitles Eero Laidre |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||