|
||||
Nr 23 (725) Neljapäev, 9. juuni 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Prantslased ütlesid referendumil Euroopa Liidu põhiseaduslikule leppele EI ja kohe tegid sedasama hollandlased. Kuidas oleksime referendumi korral käitunud meie? Eesti eurovolinik Siim Kallas on väitnud maikuu lõpul kõnes “Rahvusajakirjandus ja Euroopa tänapäev”, et Euroopa on täis kahtlusi ja kõhklusi ning riikidevaheline koostöö on kaugel täiusest, suured koostöökavad lõpetamata. Pinged, kahtlused ja kõhklused omakorda mõjutavad otsustamist nii valitsustes, parlamentides kui ka Euroopa Liidu institutsioonides. Kallas ütles, et Eestis marsitakse Euroopa meeleoludega kaasa. Sageli mitte teadlikult, sageli poolteadmiste toel, sageli pinnapealsete teadmiste abil. Eurovoliniku hinnangut Euroopa riikide vahelisele koostööle tuleb lihtsalt uskuda, sest kust mujalt kui just meie esindajatelt Brüsselis me sellekohast infot saame. Seesama seos on meie poolteadmiste põhjus. Kui palju me teadsime Euroopa Liidust, kui läksime referendumile andma liitumise kohta oma poolt- või vastuhäält? Tänu mitmesugustele kohtumistele, vaidlustele ja arutlustele kindlasti rohkem kui praegu kõne all olevast EL-i põhiseadusleppest. Meie võimueliiti see ei häiri, sest rahvas seekord ju midagi otsustama ei peagi (Eesti põhiseadus ei näe ette välislepingute rahvahääletamist). Kuid arutelu, milles osaleksid paljud, sealhulgas kindlasti kodanikuühenduste, spetsialistide ja teadlaste esindajad, aitaks kujuneda avalikul arvamusel. Eesti variandi järgi on kavas võtta EL-i põhiseaduslepe parlamendis hääletamisele sügisel. Kas me aga tahaksimegi olla kaasotsustajad? BNS/Faktumi uuringust (tulemused avaldati 24. mail) selgus, et tahame küll. Põhiseadusleppe rahvahääletuse vastu oli vaid neli protsenti küsitletutest ja pigem vastu 20 protsenti. Põhiseadusleppe jõustumist ehk selle heakskiitu EL-i kõigi liikmesriikide poolt toetaks pool Eesti elanikkonnast. Niisiis, toetaksime küll, kuigi “sageli poolteadmiste toel”. Pärast kõnealuse uuringu tulemuste avaldamist sündis aga Prantsusmaa ja Hollandi EI. Võib-olla oleks see muutnud rahvahääletuse korral meie inimeste JAH- otsustust? Või näitaks nüüd uus uuring hoopiski meie peataolekut, sest “Euroopa meeleoludega kaasa marssida” ei saa: nn vana Euroopa riikide arvamused on põhiseaduslepingu asjus lahknenud. Kuid meie võimueliit, nagu öeldud, on teinud ettevaatlikult aruka otsuse, lükates leppe arutamise edasi sügisele. Kas siis prantslased, hollandlased ja teiselt poolt need, kes EL-i põhiseadusleppele JAH ütlesid, tegid seda tõesti lepet tundes ning seega põhjendatult otsustades? Möödunud nädalal räägiti-kirjutati sellest küllaltki palju. Eriti suurriigi Prantsusmaa EI võimalikest põhjustest. On jäänud kõlama, et prantslased on EL-i laienemise, Ida-Euroopa riikide liitumise vastu, kuigi nüüd oli hilja sellest rääkida. Tööpuudus on tekitanud hirmu nn poola torulukkseppade tööturule tungimise pärast, mis on seotud Eestile olulise teenuste vaba liikumise direktiiviga. Samuti olevat prantslased kasutanud juhust, et näidata koht kätte ebapopulaarsele valitsusele. Hollandlaste EI olevat aga seotud eelkõige oma vaba ja vabameelse elu kaitsmisega immigratsiooni vastu. Nagu näeme, on arvamusi ja arutlusi just EI puhul, JAH-sõna võetakse ootuspärasena. Muide, kas lugejad on tähele pannud, et EL-i põhiseadusleppest rääkides on peetud kõige tähtsamaks rõhutada, et see on väga pikk, kes seda ikka jõuab “läbi närida”. See on ehk nii mõndagi pannud mõtlema, kas pole äkki tegemist mingi salalepinguga, mida asjaosalised sugugi avada ei taha. Tõsi, igaüks meist võiks ju minna näiteks raamatukogusse, et lepingut näha-lugeda küsida (kui seda “pika ja paksu” hirmu poleks!). Teised leppest rääkijad rõhutavad aga, et kas see on ainus demokraatia ilming, kui kõiki asju rahvahääletusega otsustatakse. Inimesed on ju valinud endale esindajad, kes on pädevad EL-i põhiseaduslikule lepingule hinnangut andma. Euroametnik Toomas Hendrik Ilves, kes paljude inimeste rõõmuks pühapäeval KUKU-raadio “Välismäärajas” esines, väitis, et kui praegu EL-is kehtiv Nizza leping on kohmakas, siis kõnealune leping on avatum, selgem, arusaadavam, annab rohkem võimu nii rahvus- kui ka rahvaparlamentidele, seevastu vähem eurobürokraatidele. (Seega oleks lepingu poolt hääletamine õige.) Kui näiteks prantslaste EI-ga langes euro kurss dollari suhtes, siis tajume seda kohe ka meie kui eurooplased, kelle kroon on otseselt seotud euroga. Siit meie hirmud näiteks laenuintresside tõusmise pärast. Põhiseaduslik leping on ühtlasi eeldus paljude investorite Eestisse tulekuks. Niisiis, kui me peaksime põhiseadusliku leppe kohta oma EI või JAA ütlema, kas me oskaksime? Seni on põhiseadusliku leppe ratifitseerinud Austria, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania. Esmaspäeva õhtul saime teada, et Suurbritannia külmutas leppe rahvahääletuse. Mis edasi saab, seda arutavad riigipead EL-i ülemkogul 16. ja 17. juunil. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||