|
||||
Nr 22 (724) Neljapäev, 2. juuni 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Rahvusraamatukogus toimus konverents “Kultuuride dialoog. Uued väljakutsed”, mille peakorraldaja oli vähemusrahvuste ühendus “Lüüra” eesotsas Lidia Kõlvartiga. Kui võrrelda meid laia maailmaga, siis Eesti võib olla oma sallivuse poolest ilmselt eeskujuks paljudele kireva rahvastikuga riikidele. Siin on suudetud taastada iseseisvus ülipingelises olukorras, on suudetud käia Eestimaal elavate eri rahvustest inimestega ühte teed, mis ei tähenda muidugi kaugeltki veel seda, nagu kõik oleks korras ja midagi ei olegi enam vaja teha. Konverentsile lisasid esinduslikkust UNESCO kultuurisektori juhataja Marie-Paule Poudil, rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ja kultuuriminister Raivo Palmaru, endised rahvastikuministrid Katrin Saks ja Eldar Efendijev ning endine kultuuriminister, praegune Eesti Raadio juhatuse esimees Margus Allikmaa, Tallinna linnapea Tõnis Palts jt. Osalejate-kõnelejate hulgas oli paljude rahvusvähemuste esindajaid ning väliskülalisi endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Kaugeim külaline oli Lõuna-Koreast. Juba osalejate koosseisu tõttu ei pääsenud meie riigi esindajad mööda ekskurssidest ajalukku. Tõdeti, et kui enne II maailmasõda oli Eesti etniliselt homogeenne riik — eestlased moodustasid Eesti rahvastikust umbes 90 %, siis nüüd on etniliste vähemuste osakaal umbes kolmandik. Rahvaloenduse andmetel elab Eestis rohkem kui 100 erinevat rahvust, kellest osa on koondunud mittetulundusühingute vormis tegutsevatesse kultuuriseltsidesse. On moodustunud 4 rahvuskultuuriseltside liitu ja ühendust — Rahvusvaheline Rahvuskultuuride Ühenduste Liit “Lüüra” (31 seltsi), Eestimaa Rahvuste Ühendus (20 seltsi), Slaavi Haridus- ja Heategevusühingute Liit (42 seltsi ja 33 kollektiivi) ning Ida-Virumaa Rahvuskultuuriseltside Ümarlaud (18 seltsi). Riiklikust programmist “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007” on suur osa pühendatud etniliste vähemuste haridusele ja kultuurile. Meil on Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus, kes toetab riiklikus programmis esitatud tegevusi läbi oma projektikonkursside. Ja siin ongi üks aga — tatarlaste esindaja, laiemalt tuntud kui Salong-teatri kunstiline juht Dajan Ahmet, küsis diskussiooni käigus, miks peab iga kultuuriselts pidevalt mingeid projekte kirjutama ning ennast tõestama. Kas tõesti ei saaks teha nii, et finantstoetus ning rahulik areng oleksid rahvuslikele kultuuriseltsidele mitme aasta peale ette tagatud? Praegune projektipõhine tegutsemine ei lase midagi stabiilselt, pika perspektiiviga planeerida, olgu selleks siis kultuuriürituste korraldamine või pühapäevakoolide tegevus. Teadmiseks — praegu õpetatakse pühapäevakoolides näiteks armeenia, aserbaidžaani, kabardi, kasahhi, korea, moldova, osseedi, poola, soome, ukraina ja usbeki keelt. Valitsus on koostöös Soome, Norra, Suurbritannia ja Rootsiga toetanud teistest rahvustest inimeste eesti keele õpet, soodustanud eesti ja vene keelt kõnelevate noorte omavaheliste kontaktide teket, samuti kontakte organisatsioonide ja koolide vahel, tugevdanud mitte-eestlaste keelelist ja professionaalset konkurentsivõimet tööjõuturul, kaasanud mitte-eestlasi aktiivselt tarbima kohalikku meediat ning suurendanud mitte-eestlaste teadmisi ja motivatsiooni kodakondsuse taotlemisel. Seega on kümne aasta jooksul pärast seda, kui Eesti Vabariik 1995. aastal kirjutas alla Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonile, tõesti edasi mindud ja püütud tagada rahvusvähemuste õiguste ja vabaduste kaitse. Selle nimel on nüüd mitmetes Eesti Vabariigi õigus- ja normatiivaktides sätted, mis on seotud rahvusvähemuste emakeele ja kultuuri edendamisega — nimetada võib näiteks haridusseadust ja ringhäälinguseadust. Peamiste probleemidena nägid konverentsil osalejad seda, et vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus ei vasta tänapäevastele ootustele, sest paneb algatuse ja vastutuse rahvusvähemusele endale ning jätab riigile vaid toetava rolli. Rahvusvähemused aga ootavad riigilt tunduvalt suuremat sisulist ja rahalist, mitte ainult moraalset toetust. Mitmel korral viidati ettekannetes ja diskussiooni käigus Samuel Huntingtoni teosele “Tsivilisatsioonide kokkupõrge”, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Kaugete külaliste üleskutsed arutada Kaukaasias toimuvaid konflikte, näiteks grusiinlaste nõuet viia nende maalt välja Vene okupatsiooniväed või siis aserbaidžaanlaste ja armeenlaste territoriaalvaidlust Mägi-Karabahhi üle, leidsid aga konverentsil kindlat tõrjumist — rääkigem ikkagi kultuuride dialoogist, tolerantsist, koostööst, konsensusest, ühismeelest, mitte relvastatud konfliktidest, sest selleks on meil parlamendid, valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid ÜRO-ni välja, rõhutasid ürituse korraldajad. Eesti oludes on oluline organisatsiooniliselt korrastatud kogukondade teke ning võimalus omakultuuri ja keeleõppe kaudu aidata kaasa integratsiooniprotsessile. Vaja on vähemusrahvuste kaitse seadust, on vaja maja, kus saaks festivale pidada ja kus käiksid koos pühapäevakoolid. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||