|
||||
Nr 21 (723) Neljapäev, 26. mai 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Veerandsada aastat tagasi käisin Petseri kandis, kus ööbisime perega mõned kilomeetrid sellest linnakesest põhja suunas ühe kausja järve kaldal romantilises vanas vene tarekeses. Sealse kombe kohaselt kõrge väravaga suletud hoovil ämma sõbranna külalistena õhtul teed juues võttis peremees Nikolai omal algatusel jutuks sellegi, kuidas Petseri kandis elati enne sõda — siis, kui seal veel nõukogude võimu ega Vene valitsust polnud. Peremees meenutas, et tema isal olnud mõned hektarid põldu, väike veski ning puutöökoda. Töökas pere oli heal järjel, lapsed käisid Petseris koolis, vanim neist gümnaasiumiski. Ääri-veeri tundsin huvi, kas kohalik venelastest elanikkond ei tundnud end tollastes Eesti Vabariigi tingimustes kuidagi ahistatuna või koguni okupeerituna. Minu üllatuseks (oli ju ikkagi sügav stagnaaeg!) hakkas Nikolai kohe vastu vaidlema: siis oli võimalik olla iseenda peremees, kord oli igal pool majas, pealegi oli vaata et maailmakuulus Petseri klooster üsnagi õitsval järjel… Olin tema jutust meeldivalt üllatunud — Nikolai jutus polnud mitte midagi seesugust, mis oleks sarnanenud mõne aasta pärast kätte jõudnud Eesti taasiseseisvumisajale iseloomuliku muukeelsete inimeste isehakanud eestkõnelejate — interrinde tegelinskite — hädaldamisega venekeelsete inimeste õiguste kitsendamisest Eestis. … Möödunud kolmapäeval (18. mail) kirjutati Moskvas viimaks alla Eesti Vabariigi ning Vene Föderatsiooni vahelisele piirilepingule, millega Eesti loobus alatiseks Petserimaast ning põlistas ajaloolise Setomaa lõhestamise selliselt, et enamik etniliste setude küladest jääb Venemaale. On teada, et hüljatud setud tunnevad ennast sõna otseses mõttes reedetuna, aga samuti pole ilmselt põhjust olla kindel, et kõik vene rahvusest Petseri rajooni elanikud, seadusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud äsja esimese Kremlist kõlanud vile peale alla kirjutatud piirileppe üle üksnes rõõmustaksid. Olenemata rahvuslikust kuuluvusest on Petserimaa elanikud taas kord osutunud ainult odavaks peenrahaks riikidevahelistes tehingutes. Poliitikud-politoloogid, kes nüüdis-Eestis valitsevat ideoloogiat kujundavad, püüavad lausa kõigest väest Paeti–Lavrovi lepet kujutada kui mingit vaata et kadestamisväärset (lätlastel veel polegi jne) kordaminekut või võitu Eesti välispoliitikas. Ja et Euroopas peetavat meidki nüüd täisväärtuslikuks riigiks. Toomas Hendrik Ilves, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees, soovitab Paeti–Lavrovi leppest heameelt tundes see leping Riigikogus võimalikult kiiresti ratifitseerida, sest muidu muutuvat me euroliidus raskesti mõistetavaks. Aga rahvuslikke aateid kõrgelt hindav ajakirjanik Jüri Estam on Eesti–Vene piirileppe hindamisel märksa skeptilisem: meie käitumine leppe kibekiirel allakirjutamisel meenutab tema meelest nüüd hoopis Chamberlaini, kui ta 1938. aastal Münchenisse sõitis, heitmaks Sudeedimaa kondi Hitleri hammaste vahele lihtsameelses lootuses, et see siis Lääne-Euroopa rahule jätab. “Ei saa aru, mis kuradid meid kannustavad,” kahetseb J. Estam. Kas on siis tõesti midagi Brüsseliga tagaselja kokku lepitud, millest rahvas teada ei tohi? Pregune demarkatsioonijoon piiriks — see ongi ju see, mida Moskva soovib. “Kuhu on jäänud meie empaatia ja väärikus? Miskit on mäda, kui Putin laidab lätlasi ja kiidab Eesti “pragmatismi”,” resümeerib J. Estam murelikult. Võiduna või omamoodi vaieldamatult eduka vahefinišina kujutab Paeti–Lavrovi lepet politoloog Rein Taagepera, kes oma California palmide all kokku korjatud vaimupagasi kõrgustelt püüab esmaspäevases Päevalehes tõestada, justkui poleks Tartu rahulepingul Eesti Vabariigi alustalana kuigi kaalukat tähendust. Eesti Vabariigi tegelik sünnitunnistus on ikkagi 24. veebruaril 1918 avaldatud “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, mis näeb ette hoopis teistsuguse Eesti piiri, kui seda omal ajal tegi Tartu rahu- leping. Iseseisvusmanifest kuulutas Eesti iseseisvaks “tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides”, nendib R. Taagepera. Tema nägemuse kohaselt olevat möödunud nädalal sõlmitud piirileppe järgne piir hoopiski kunagisest etnograafilisest piirist (endise Liivimaa idapiirist) mõnevõrra ida pool ja seega polevat meil põhjust kaotatud Setumaad üldsegi taga nutta. Mõned poliitikud on hakanud unistama sellest, et pärast Putinit ilmub ehk Venemaale uus ja hea tsaar, kes laseb meile tagasi tuua nii Tartu Ülikooli varad kui ka presidendi ametiketi, vabandab okupatsiooniaastail põhjustatud kannatuste eest ja vahest ehk korvab eestlastele seeläbi tekitatud kahjudki. Unistada ju võib, aga alates Peeter I-st on kõik reformid Venemaal sumbunud impeeriumliku keskvõimu ja salapolitsei tugevnemisse. Arvan, et kui kõik allesjäänud eestlased tõmbuksid millalgi elama vaid Saare- ja Hiiumaale, loovutades edaspidise lahedama läbisaamise nimel mandri-Eesti venelastele, siis oleksid nad meil oma lõppematute pretensioonidega sealgi selja taga seismas ja aina oma “õigustatud” nõudmisi esitamas. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||