|
||||
Nr 20 (722) Neljapäev, 19. mai 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Igaühe elus on tagasivaatamise ja mõttepauside aegu. Riigi (rahva) ühiselus nõndasamuti. Seesugused meenutamiste ja kokkuvõtete tegemise päevad on meil kestnud juba terve maikuu, tegelikult kauemgi. Just maikuusse on kuhjunud sündmusi, mis lausa sunnivad järele mõtlema, endalt küsima ja ise vastama. 1. mai — kevadpüha ja päev, mil kunagi kõneldi kõlavaid sõnu töörahva solidaarsusest. See teema oli Eestis veel mõne aasta eest ajaloo prügikastis. Nüüd, tänu ametiühingute jõupingutustele on tasahaaval hakatud mõistma, et tööandja ning töövõtja huvid ei pruugi siiski päris kokku sobida ning üht vitsa on alati kergem murda kui tervet kimpu. Aasta Euroopa Liidu liikmena, sel puhul nädal, mis lõppes Euroopa päevaga. Mida see aasta on andnud? Suhkrutrahvid, terve hulga seadusi ja ettekirjutusi, mis argielu keerukamaks teevad, paljude töötegijate mujale tööle mineku põhjustavad. Võib ju sellest aspektist vaadata. Aga võib vaadata ka teise nurga alt — mitte kunagi varem ei ole Eestis sotsiaalprobleemidele nii palju tähelepanu pööratud kui nüüd, mitte kunagi varem ei ole valitsuse juhtki tunnistanud, et tõesti-tõesti, pensionid on meil häbiväärselt väiksed ja tegelikult on riigil raha nende tõstmiseks siiski olemas. Mäletame ju sedagi, kuis Mart Laar ütles, et kui riigil puudus käes, tuleb pensionide kallale minna. Tänu võrdlusvõimalusele Euroopa Liiduga on meil suhtumised nüüd siiski muutumas. Ja see on oluline, see annab lootust. 9. mai võite ja kaotusi vaevad meie poliitikud ja asjatundjad veel kaua. Ja seda, et Arnold Rüütel Punasele väljakule Vene vägevusele aplodeerima ei läinud, hindavad võiduna needki, kes eeldasid, et sellest suurt mõistmatust tõuseb. Nüüd võib siis nentida, et ka lääne pool mõistetakse, et 9. mai on nagu kahe poolega medal, kaks olemuselt vastandlikku tähtsündmust. Ja oleneb igaühe elukäigust, millist poolt ta olulise(ma)ks peab. Tõnismäel seisab leinates Enn Roosi loodud pronkssõdur. Mitu päeva ei olnud selle ees lillevaba maalapikestki. Punane värv, millega toosama monument üle uhati, on maha pestud. Kividelt saab värvi maha pesta ja tõsi on, et kivid kannatavad kõike. Mälust halba kustutada on raskem, vahel lausa võimatu. Euroopa päeva, 9. mai õhtul lahvatas Tallinna taevasse ilutulestik, Moskva aga saluteeris 60. aasta tagust suurt võitu meenutades. Võib ju irooniliselt muiata, võib väita, et ilma Ameerika veokite, konservide, kuivikute ja rosinakompotita ei oleks vene soldat fašismi võitnud. 50 nõukogulikku aastat oleks Läänemeremaades olemata jäänud. Kas aga SS-laste “Kuradi laul” olnuks parem kui “Idjot voina narodnaja”, see küsimus jääbki vastuseta, sest minevikku uuesti läbi mängida ei saa ning, jumal paraku, kolmandat teed meie rahvale tõesti ei olnud antud. Öeldakse, et tagantjäreletarkus ei olevatki tarkus ja minevik ei õpetavat kedagi. Või ehk siiski? Sest öeldakse ju sedagi, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Kui aga Juhan enam seda ei aima, mida Juku teab või tunneb, on asjad ka väga valesti. Hiljuti ilmus eesti rahva “Valge raamat”. Aastaid kestnud uurimistöö meie rahva II maailmasõja aegsetest kannatustest on kaante vahele saanud. Rikkalikult illustreerituna, varustatult kaartide ja näitvahenditega võiks see paljudesse keeltesse tõlgituna oluliseks asjade selgitajaks saada. Võiks… aga välja anti “Valge raamat” väikeses tiraažis kõhnukese brošüürina, mis vähemalt praegusel kujul olulist jälge ei suuda jätta. Millest on ju kahju, sest hilisem vigade parandaminegi on tagantjäreletarkus. Nüüd räägitakse allkirjastatud piirileppest kui suurest ja saatuslikust veast. Kus olid rääkijad viis või kümme aastat tagasi? Olulistest asjadest tuleb kõigile mõistetavas keeles rääkida kohe. Mõnel puhul seda teha ikka saab. Kui väga tahetakse. Neljapäeval esitleti Rahvusraamatukogus ühe mehe elutööd, mille kohta ta ise ütles, et töö muidugi oli, kuid ega elu selle kõrvale enam ei mahtunudki. Ja ulatas kõike talunud ja tuge andnud abikaasale tänuks lillekimbu. Heino Pedusaare 55 aastat kestnud kirg, harrastus ja töö on päädinud CD-kogumikuga “Eesti heliplaadiarhiiv”. Ligi 1200 muusikapala on restaureeritud ning digistatud. Laulavad Benno Hansen, Alfred Sällik, Karl Ots, Eedo Karrisoo ja paljud teised, kokku rohkem kui 200 esinejat. Esimesest eestikeelsest laulust, mis salvestati Peterburis 1901. aastal, viimase sõjaeelse salvestiseni 1939. aastal on nüüd kõik huvilisele kättesaadav. Akna avamine aastate taha on midagi seesugust, millest rääkimiseks tunduvad kõik sõnad liiga tühjad. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud: “See, kelle varases nooruses on tema suvisest õhuaknast sisse hoovanud võõra sõjaväe saabaste lehk, ei õpi enam kunagi õieti maailma usaldama.” Meie need ju oleme. Ja me peame püüdma õppida, sest aeg on teine. Sellised tegijad, kes poolsada aastat ilma eluta tööd on teinud, aitavad meid. Ja see teadmine annab tahet. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||