|
||||
Nr 37 (544) Neljapäev, 20. september 2001 |
||||
|
Arhiiv |
Kes jälgib liikumist meie toiduturul, on ikka arvestanud, et sügis lööb hinnad alla. Tänavu, kui välja arvata kapsas-kartul, salat-till ja muu seesugune hooaja kaup, ei ole põhiliste toiduainete hindade märgatavast alanemisest juttugi. Vastupidi, need on tõusnud. Milles on asi? Suvine kuumalaine ja keeristormid tegid oma töö. Loodus käib ikka oma seaduste järgi, nende üle pahandada on naeruväärne. Tuleb leppida. Rohi kasvas mühinal, piimaandjad olid odava söödaga kindlustatud. Kurgi kiskus küll kohati kõveraks, õunu on vähe, kuid see-eest oli harukordne maasika-aasta. Peatugem meie toidukorvi tähtsamatel osadel. Leib. Hind endiselt kõrge. Statistika andmetel maksis meil kilo rukkileiba keskmiselt 11.21 kr., kõrgema sordi nisujahust sai — 15.23 kr. Kõige kõrgemad hinnad Baltimaades. Leedus oli leib-sai keskmiselt 2 kr. odavam kui Eestis. Piim. Juunikuu hinnad olid sellised: Eestis 7.26, Lätis 6.22, Leedus 6.23 kr. liiter (2,5 % joogipiim). Joogipiima hind on tõusnud Eestis viimase kümne aasta kõrgeimale tasemele. Võrreldes 1995. a. juunikuuga oli tänavu juunis kokkuostuhind tõusnud 51 %, lahtise piima hind turul — 70 % ning piima hind kauplustes — 75 %. Eesti Konjunktuuriinstituudi prognoosi kohaselt tõuseb piima kokkuostuhind aastaga veel 10 % võrra. Sellest hoolimata on piima kokkuostuhind meil ca 30—50 % madalam kui Lääne-Euroopas, kuid poehind kõrgem kui näiteks rikkal Saksamaal. Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu arvates saavad meil lõviosa piima ümbertöötajad ja kaupmehed. Tänavu jäi suhteliselt madalale tasemele üksnes hapukoore hind, sest maailmaturg piimarasva kõrgelt ei hinda. Liha. Esimesel poolaastal sarvekandjate ja sigade arv veidi suurenes, kuid kodumaist liha ikkagi ei jätku. Sadade tonnide ulatuses vähenes ümbertöötamiseks müüdud looma- ja sealiha kogus. Märgatavalt kahanes lihaimport Lääne-Euroopast hullulehmatõve ja teiste taudide tõttu. Et sealiha tootjahinnad on Eestis praegu kõrgemad kui näiteks Saksamaal, siis tõusid kohalikud lihahinnad kõrgkonjunktuuri tingimustes nädalast nädalasse. Analüütikud teavad, et liha ja lihasaaduste hinnad on tänavu tõusnud, võrreldes möödunud aasta sama perioodiga, juba 25—30 %. Eriti on tõusnud suitsutoodete hinnad, samuti värske liha kõigi kategooriate hinnad. Perede kulutused olid veidi väiksemad üksnes keeduvorstide puhul, mis täidetakse põhiliselt Ameerikast ostetud suhteliselt odava kanahakklihaga. Puu- ja köögiviljad. Kui mullu võis osta 10 kg kurki soolamiseks 50 kr. eest, siis tänavu tuleb välja panna juba 70—80 krooni. Kapsas ja kartul on traditsioonilise hinnaga. Õunad on kallimad kui banaanid ja isegi viinamarjad. Euroturu tundjad teavad, et meil on aiasaadused võrreldes EL-i riikidega kallid. Kartul ja sibul näiteks on kallimad kui Saksamaal, rääkimata Hispaaniast, Portugalist, Itaaliast jt. lõunariikidest. Suhkur. Meie ise suhkrupeeti ei kasvata ja suhkru hind Eestist ei olene. Maaletoojad on aga osanud viimase poole aasta jooksul suhkru hinna tõsta 5 kroonilt 9 kroonini kilo eest. Ei ole mingeid märke, et pärast moosikeetmise hooaega hind alaneb. Kohv. Maailma infoagentuurid korrutavad, et kohvi hind maailmaturul on langenud kõigi aegade madalaimale tasemele. Meil küll seda ei märka. Ülevaate rida võiks jätkata. Aga niigi on selge, et meie kulutused toidule on suurenenud ja suurenevad veelgi. LEIDUR RANNAMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||