|
||||
Nr 18 (720) Neljapäev, 5. mai 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Paljud mehed kukuvad tänapäeval juba kuuekümneselt või varemgi kokku, sest ei pea elupingetele vastu, nii läheb tervis käest. Õnneks on näiteid ka palju pikemast eluteest. Hiljuti tähistasime kahe kange mehe 90. sünnipäeva. Üks neist, kergejõustikutreener Aleksander Tšikin, pälvis suurt tähelepanu, TV-s nägime tema elukäigule pühendatud saateid ja vastuvõttu Estonia talveaias. Teisest juubilarist, tennisetreener Alfred Keerdist on räägitud vähem. Põhjus peitub ilmselt selles, et nende kahe samaealise mehe eluteed kulgesid vahepeal vägagi erinevalt — mõlema, nii Tšikini kui ka Keerdi parimad spordimeheaastad nurjas Teine maailmasõda, kuid nad jäid teine teisele poole rindejoont. Aleksander Tšikin pääses tänu oma sportlikele saavutustele mõne aja pärast Nõukogude armeest, ta võeti N. Liidu koondisse. “Olen näinud tööpataljoni karmi elu, seal surid inimesed nagu kärbsed. Kes ellu jäid, need ongi tugevad,” on Tšikin öelnud. 1945. aastal võitis Tšikin N. Liidu meistrivõistlustel teatejooksus hõbemedali, järgmisel hooajal pronksi. Pärast sõda hakkas Tšikin kergejõustikutreeneriks, tema juhendamisel alustas sihipäraseid treeninguid tulevane jooksukuulsus, kahekordne olümpiavõitja, 1956. aastal maailma parima sportlase tiitli pälvinud Vladimir Kuts. Treenerina on Tšikin olnud nii edukas, et mitmed tema paarist tuhandest õpilasest pääseksid oma tippmarkidega praegugi olümpiale. Pole siis ime, et Tšikini juubel leidis laialdast kajastamist ja Tallinna linnavalitsus kinkis talle 90. sünnipäeva puhul 10 000 krooni. Tšika, nagu teda sõbrad kutsuvad, on kuulutanud: “Olen rõõmus, et olen saanud nii palju tööd teha, üles kasvatada noori mehi. Pole mul kahetseda midagi. Tunnen elust rõõmu ja töörõõmu tunnen ka.” Poisse treenides on ta ka ennast kehaliselt vormis hoidnud, raskusi tõstnud, jooksnud, nagu tema 90. sünnipäevale pühendatud saatelõigust võis näha. Ka Eesti kõige vanem tennisetreener, relvastatud vastupanu teeneteristi kavaler Alfred Keerd ületas hiljuti 90. eluaasta rajajoo- ne. Tema sünnipäevapeol Tallinnas Poska tänava Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu ruumes tõdeti, et juubilar pole pärast pensioniikka jõudmist vaikselt istuma jäänud. Nooremas pensionäripõlves oli ta aastakümnete vältel paljudel veteranide turniiridel esimängijaks, innustades selle kaudu ka endast palju nooremaid. Veel paar aastat tagasi koos õpilastega oma sünnipäeva tähistades pani ta treeningudressi selga ja tuli tenniseväljakule, demonstreerides oma perfektset mängutehnikat. Läheks pikale üles lugeda kõiki neid, kes Tallinnas Kadrioru tenniseväljakutel tema käe all tennise algtõdesid ja taktikat omandanud. Mõnelegi oma õpilastest oli ta mitte ainult treeneriks, vaid ka vanemaks sõbraks, kelle peale võis alati loota. Õpetaja oli oma 90. sünnipäeval peaaegu samasugune, nagu oli aastakümneid tagasi, pani seltskonna lõpuks isegi võimlemisharjutusi tegema. Lastena temaga suvistes või talvistes spordilaagrites olles imestasime, kust ta küll kõiki metsaradu ja külateid nii hästi tunneb. Saime alles täiskasvanuna teada, et Alfred Keerd oli pärast Saksa sõjaväes teenimist, aastail 1945–1956 sunnitud end varjama metsas. Sõjajärgsel ajal oli metsavendi kokku tõenäoliselt 30 000, neist langes lahingutes umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist sama palju. Metsavend ei tohtinud kasutada oma õiget nime ei oma võitluskaaslaste ega abistajatega kohtudes, sest õige nime ütlemisega võis ta seada löögi alla omaksed ja näidata kätte koha, kust teda ennast otsida. Just nii, varjunime all Eestit mööda rännates, kõige erinevamaid võimalusi enda varjamiseks kasutades elas pikki aastaid ka Alfred Keerd, kuni ta 1956. aastal olude leebemaks muutudes jälle oma nime all ja avalikumalt elama ning Kadriorus tennisetreenerina tööle võis hakata. Temagi käe alt on sirgunud Eesti meistreid, ometi jäi treener tol ajal, nagu nüüd tagantjärele võib tõdeda, poliitilistel põhjustel avalikkusele peaaegu tundmatuks. Kuidas Alfred Keerd nii rasketes tingimustes siiski toime tuli? Ta ise on öelnud, et küllap see oli saatuse imelik kombinatsioon, juhus, tahe või kõik need kokku. Juba 1. detsembril 1924, kui Tallinnas toimus punaste mässukatse, sai ta koolipoisina oma “lahinguristsed”, mida ta on kirjeldanud nii: “Ma pidin kooli, Jakob Westholmi gümnaasiumi minema üle Toompea, aga sealt kostis kõva laskmine. Otsustasime siis koolivennaga minna Schnelli tiigi kõrvalt. Vaatasime, suud ammuli, kuidas Eesti üksused ründasid jaamahoonet, mis oli veel punaste käes. Saime sealt õnnelikult läbi, ja olen ka pärast neid tuleristseid lahingutest suuremat viga saamata välja tulnud. Olin neli aastat Saksa sõjaväes, seejärel üksteist aastat metsas, seepärast on tõesti ime, et ellu jäin ning vaid korra miinikillust kriimustada sain. Kes teab, mis tegurid mängivad inimsaatust kujundades kokku, moodustades lõpuks tema elukäigu?” Sellised on mõned seigad kahe mehe 90-aastasest küllaltki erinevast eluteest. Ometi on meeste mõtted ühes väga sarnased — nii Tšikin kui ka Keerd soovisid oma sünnipäeval kõigile õnnitlema tulnutele head tervist, kutsusid üles jooksma ja üldse rohkem liikuma. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||