|
||||
Nr 17 (719) Neljapäev, 28. aprill 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Valitsuskoalitsiooni vahetumisega kaasnenud mõnesugune täiendav pensionitõus, Videviku algatusel korraldatud pensionäride meeleavaldus oma õiguste kaitseks ning küllap muudki ühiskonnaelu nähtused on viimastel nädalatel toonud eakatega seotud teemad senisest sagedamini suurte päevalehtede veergudele. Sellest kõigest võiks ju aina heameelt tunda — et ikkagi tore ju, kui meist rohkem kirjutatakse-räägitakse —, aga paraku sisaldub neis kirjapanekuis muu kõrval ka mõndagi kummastavat või lausa muret põhjustavat. Üks seesuguseid äraspidiseid mõtteid-tundeid tekitanud žurnalistlikke ponnistusi on minu meelest laupäevases Õhtulehes avaldatud Jüri Pino veidravõitu mõtteavaldus. Hoolimata Jürikese suht väärikast päritolust (nii tema isa kui ka ema on ju tuntud küllaltki kõrge eetikaga kirjainimestena), olen Jüri teadlikult lõmpsivas-nihilistlikus toonis teostatud loomingusse alati pidanud suhtuma mõnesuguse mõistmatuse või siis lausa õlakehitusega. Oma viimatises artiklis on Pinokene võtnud käsitleda eakate teemat seesugusest vaatevinklist, mis laseb mitmeski mõttes selgesti hoomata autori üleolevat, puhuti lausa ülbitsevat suhtumist ühiskonna vanemasse osasse. Et pensionäre ilmselgesti liiga palju, nad ju riigile veskikivina koormaks. Ja et eakad on seeläbi nooremate ees justkui süüdi. Poolilkumisi väljendab Pino lausa kahetsust selle üle, et laulva revolutsiooni järel ametisse saanud esimene Eesti valitsus ei taibanud järsult tõsta pensioniiga. Kui seda oleks tehtud, siis poleks Pino sõnutsi meil praegu vaja pead murda selle üle, kuidas maksta pensioni ligi 300 tuhandele vanaduspensionärile, vaid neid oleks märksa, märksa, märksa vähem… Pinokesele ei paista korda minevat ei eelmise ühiskonnakorra taak ega saast, mis väljendub praeguste pensionäride viletsas tervises ning on põhjustanud siinsete pensionäride väga lühikese keskmise eluea. Näiteks meestel ei küünigi keskmine eluiga suurt üle pensioniea künnise. Meie keskmine pensionile jäämise iga on seega veel liigagi kõrge. Ka ei paista Pino mitte mõhkugi teadvat, missuguses eas pääsetakse puhkepajukile arenenud Euroopa riikides. Itaalias on see aastate arv naistel 59, meestel 63. Prantsusmaal said mehed ja naised mõne aasta eest pensionile koguni 60-aastaselt. Kuigi Soomes on ametlik pensionikünnis küll 65, jäädakse töölt ära keskmiselt 63-aastaselt. Austrias ja Suurbritannias oli üsna hiljuti naiste pensionikünniseks 60, meestel veidi enam. On ka teistsuguseid arvukünniseid — seoses kõrge keskmise elueaga saab taanlane pensionile alles 67-aastaselt, iirlane 66-selt. On aga laiemalt teada, et nii keskmise eluea tõusu kui ka laste järjest väheneva arvu tõttu plaanivad pensioniiga vähehaaval tõsta kõik arenenud riigid. Ilmselt pole selle eest pääsu mõne aja pärast ka Eestil, kuid siinkirjutaja loodab: selleks ajaks on meie ühiskonna eetika tervikuna paranenud-arenenud sellevõrra, et siis enam ei nähta eakas põlvkonnas seesugust tülikat ja suisa ülearust koormat kogu ühiskonnale, nagu see on näiteks kumanud läbi Jüri Pino üleolevusest või madalast ärapanemiskihust ajendatud kirjutisest. Või siis endise respupsist rahandusministri Taavi Veskimäe teeseldud ehmatusest, kui ta sai kuulda uue koalitsiooni sugugi mitte suurest pensionitõstmise plaanist: nüüd aetakse Eesti riik pensionäride lauspoputamisega suisa pankrotti! Lahendamaks väärikalt ja nii noorte kui ka eakate huve ühtviisi arvesse võttes pensionikünnise mõnetise tõstmise probleemi, tuleb ühiskonnal paratamatult senisest pädevamalt lahendada eakate tööhõive küsimused. Kui pensionikünnist kergitada, siis olgu riik nõnda mõistlik ning kandku hoolt ka selle eest, et säiliksid (või loodaks) töökohad, kus staažikama tööjõu eelised täielikumalt maksvusele pääseksid. Sest ühtedele töökohtadele sobiksid rohkem noored, teistele jälle vanemad ja kogenumad inimesed. Ning mitte kuidagi ei käi siinkirjutaja meelest mõistliku tööhõivepoliitikaga kokku praegune praktika, mille kohaselt kaotasid töö loomingulises kõrgvormis professorid Lauristin ning Keevallik — neist esimene on sunnitud põhjendamatute eapiirangute tõttu lahkuma Tartu Ülikooli professori ametikohalt, teine aga ei saa enam kandideerida Tallinna Tehnikaülikooli rektori kohale. Nii noorte kui ka eakate tööhõive poliitika läbimõeldum, üldriiklikult kasulikum korraldamine on Eesti riigi jätkusuutlikkuse üks olulisi eeldusi. Kui me ses asjas abituiks osutume, ootab meid ilmselt see “lahendus”, mida neil päevil Brüsselis nägin: enamik sealseist peamiselt teenindavatest ametikohtadest on täidetud… araablaste, türklaste või suisa mustanahaliste inimestega. Aga teadupärast elatakse sealgi… ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||