|
||||
Nr 16 (718) Neljapäev, 21. aprill 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Ametivande on andnud järjekordne valitsus. Põhimõtted, mille järgi Eesti riiki juhtida, on läbi vaieldud ja kokku lepitud. Peaminister Andrus Ansip on lubanud, et kahe aasta pärast antakse järgmisele valitsusele üle heas korras Eestimaa. Uskugem — oleme ju alati uskunud. Ja alati on olnud ka neid, kes ei usu, kes juba enne, kui valitsus oma head tahet näidata suudab, hakkavad vigu otsima. Juba on ette heidetud lühinägelikku võimukava, tulevaste valimistulemuste “ostmist”, mille tarvis hakatavat vastutustundetult riigi raha laiali loopima. On öeldud juba sellisedki rängad sõnad, et uus valitsus blufib, ta alustab valetades. Siiani on igale valitsusele antud 100 kriitikavaba päeva, seda vääriks ka praegune. Kuid et opositsioon seda anda ei ole raatsinud, tekib otse loomulikult küsimus — miks? Ei ole 2007. aasta mägede taga, Riigikogu valimised annavad endast märku. Kohalikud valimised on aga juba sügisel. Mingil moel peab ennast üles, üle künnise upitama. Kui muidu ei saa, saab teisi allapoole vajutades ehk ikka. Ja üheks suuremaks patuks, mille eest juba ette peksa antakse, on muidugi varasemast kiiremaks kavandatud pensionitõus. Keskmine pension peaks ulatuma 3000 kroonini juba aasta pärast. See “hiigelsumma” on oponendid närviliseks teinud. Kurdetakse, et pensionikassa saab tühjaks. Kas ei ole tolle hoiatamise taga valdav suhtumine, et pensionär on ühiskonnale koorem, mille kandmisest oleks päris tore loobuda? Kui saaks. Aga päriselt pensionäre olematuks teha ei saa, mida kauem nad aga vähesega toime tulevad, seda parem. Aasta on pikk aeg, aasta jooksul läheb ärateele rohkem kui 10 000 eakat. Sellele mõeldes peaks olema ju selge, miks on oluline võimalikult kiire pensionitõus. Ka vanainimene on inimene, ka tema tahab elada. Sellele mõeldes tundub kummastav, et leidub selliseidki, kes… Noh, kuidas seda nüüd mahedamalt öeldagi — kes elavad nii oma mätta otsas, et seda, mis naabri juures toimub, ei näe, ei tea, ei tahagi teada. Videviku toimetusele on ette heidetud pidevat rahulolematust, virisemist, suutmatust elu ilusamat poolt näha. Eks igal ütlejal ole oma tõde, Albikära Antsu lugu me ju mäletame. Muidugi oleme elu nurinähtusi tähelepanu all hoidnud. Eduka (?) Eesti edutud inimesed, Haigekassa ja arstiabi kõikuv olek — seda loetelu võiks peaaegu lõpmatuseni pikendada. Võib ju väita, et sõnadega midagi ei muuda, et näiteks pensionid tõusevad seadusest sõltuvalt, mitte pideva nurisemise toimel. Paraku on see ainult osa tõest. Tegelikult pööratakse, pöörab valitsus tähelepanu ikkagi sellele, millele tema tähelepanu suunatakse. Ega asjata ei öelda, et võõras valu on puu küljes. Toompeal Lossiplatsil kanti plakatit “Pimedus on sügav puue”. Mäletatavasti muudeti mõne aja eest puudeastmete määramise põhimõtteid. Paljud puudelised osutusid äkki tükk maad tervemaks, sügav puue muudeti raskeks, toetus vastavalt kahanes paarsada krooni, hooldajatoetus samuti. Silmavalgust ei anna juurde ükski abivahend. On ju õnn, kui tervis oluliselt paraneb. Õnne on siinilmas harva. Puudeline vajab tavaliselt kogu aja arstirohte. Ja need on kallid. Saime kirja: “Raske haiguse tõttu invaliidistusin väga noorelt, mille tõttu ei ole mul vajalikku tööstaaži, et suuremat pensioni saada. Minu pension on 1210 krooni kuus. Lisaraha 420 krooni, mis kulub täielikult ravimitele, sest nende varal ma elangi. Nii on see 1210 krooni seisnud juba palju aastaid. Viimati tõsteti seda Mart Siimanni valitsuse ajal… Väiksem, kõige viletsam ja nõrgem osa inimesi on täiesti unustatud.” Jutt on umbes 2500 ilma tööstaažita puudega inimesest. Mida vastata küsimusele, kuidas toime tulla, kui toetajaid ei ole? Koalitsioonilepingus on Rahvaliidu algatusel nüüd öeldud: “Valitsusliit suurendab vanaduspensioni kasvuga samas tempos töövõimetus-, toitjakaotus- ja rahvapensioni.” Selge on aga see, et lisaks aegamööda suurenevale pensionile leidub muidki võimalusi nende toetamiseks, kes elu päikesepoolel ei kõnni. Miks ei ole raske puudega inimestel bussisõit tasuta? Sügava puude puhul see ju on nii. Paljud ravimid on 90 % soodustusega vaid sel juhul, kui retsepti kirjutab eriarst. Miks perearstil ei ole õigust sama soodustusastmega todasama retsepti korrata? Haigele tähendab see piirang pahatihti sundsõitu näiteks Võrust Tartusse või Saaremaalt Tallinna eriarsti juurde. Muidugimõista nullib sõiduhind igasuguse soodustuse. Miks see nii on seatud, ei oska seletada ei meedikud, ei ka meditsiini korraldavad ametnikud. Lihtsalt on — ja kõik. Nii neid “võõraid valusid” kuhjub, küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ei ole sellist ühiskonda ega riigikorraldust, kus kõik on õnnelikud. Alati on neid, kellel ei ole kunagi raske, kellel on alati toeand- jaid ja aitajaid kõrval, kes kunagi ei nurise, et pension väike ja raha vähe. Aga alati on ka neid, kellel on valus. Oleneb meist kõigist, kas me võõrast valu võõraks peame või oskame seda ka omaks asjaks mõelda ning leevendadagi. Vähemalt püüame. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||