|
||||
Nr 15 (717) Neljapäev, 14. aprill 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Meie toimetuse uksed on alati kõigile lahti olnud ja külalisi on jätkunud. Eriti palju inimesi on käinud viimasel ajal. Nimelt pärast seda, kui Videvik kutsus pensionäre 13. aprillil Toompeale Riigikogu ette meeleavaldusele nõudma õiglast pensioni ning toimetuses sai alla kirjutada EV Riigikogule ja valitsusele määratud nõudmistele pensionifondi kogutava 20 % (sotsiaalmaksu osis) täielikuks väljamaksmiseks praegustele pensionäridele, pensionikindlustuse jäägi väljamaksmiseks ning pensionide indekseerimise viimiseks sõltuvusse ainult keskmise palga tõusust. Need aga, kes elavad kaugemal, on saatnud oma allkirjad posti teel. Paljud on koguni ümbruskonnast kokku kogunud teistegi inimeste arvamusallkirjad. Nõnda on tehtud näiteks Harjumaal Ristil. Samasse on lisatud: “Oleme raske maatööga haiged, meil pole raha ravimiteks ega arsti juurde sõiduks. Nii ei saa me teisiti, kui kogutud allkirjadega toetada neid pensionäre, kes 13. aprillil Toompeale kogunevad.” Allkirju oli kokku 31. Ida-Virumaa Mäetaguse valla ja Pärnumaa Häädemeeste valla inimeste saadetud allkirjadele on lisaks kirjutatud: “Toetame nõudmist arvestada pensione keskmise palga järgi…” Koos tervitustega Ida-Virumaalt kirjutatakse: “Meile makstakse praegu sellist raha, et kuidagi saad kaks nädalat elada. Riideid saame osta vaid nn kaltsukast… Elu on nagu halb unenägu. Kui kooperatiivi sööklad 1991. a kadusid, jäin töötuks. Endine kolhoosiesimees, suur joodik, tegi endale firma, milles ma tööd sain. Koos pojaga jõi ta selle 3,5 aastaga põhja ja mina olin 52-aastaselt taas töötu. Tean peresid, kus lapsed puuduvad koolist sellepärast, et neil pole bussisõiduks raha. On lapsi, kellele klassiõed sööklast salaja leiba ja saia toovad — kõigil peredel pole anda lapsele raha sööklas söömas käimiseks. Minu arvates on eriti hull olukord noortel peredel, pensionäridel ja alampalga saajatel. Ei minul ega mu tuttavatel pole enam asja valima minna.” Öeldakse, et elus pole midagi raskemat kui üle rinna tõstmine ja vanemate toitmine. Kui lugeja loeb näiteks kõrvalolevat artiklit, veendub ta, kui selged on riigikogulasele pensionireformi faktid ja valed. Ja vaevalt, et ainult ühele riigikogulasele. Selge seegi, et pensionireformi ette valmistanud ja käivitanud valitsus on ette näinud ühtlasi need rahaallikad, mida võiks kasutada pensionikassa puudujäägi hüvitamiseks praegustele vanaduspensionäridele. Need on näiteks täiendava maksu kehtestamine, riigi stabiliseerimisfondi vahendite kasutamine, võlakirjade emiteerimine. Mis siis on seganud riigikogulasi nii käitumast? Miks kritiseeritakse uue valitsuskoalitsiooni kava, kes lubab vanaduspensionäridele senisest aasta varem 3000-kroonist pensioni? Siinjuures on selge ka Eesti Pensionäride Ühenduse (EPÜ) tagasihoidlikkus käimasoleva kava hindamisel. EPÜ esimees Sven Pärn kordab juba eelmisel nädalal öeldut: “Meile meeldiks rohkem, kui pensionide tõus oleks õiglaselt seadustatud, mitte ei sõltuks poliitilistest tõmbetuultest.” Kas ongi vaja rõhutada, et elu muutub järjest kallimaks? Siiski: Statistikaameti esitatu järgi olid tarbekaubad ja teenused võrreldes 2004. aastaga keskmiselt 5 % kallimad. Mullu suurenes leibkonnaliikme kuu keskmine väljaminek 10 %, sissetulek aga 1 % võrra vähem. 30 päeva arvestuslik elatusmiinimum oli 2004. aastal 1489 krooni, millest toidukorv maksis 696 krooni. Aastaga suurenes arvestuslik elatusmiinimum 6 %, sealhulgas toidukorvi maksumus samuti 6 %. Natuke alla veerandi Eesti leibkondadest pidi tulema toime ühes kuus leibkonnaliikme kohta kulutusega, mis oli arvestuslikust elatusmiinimumist väiksem. Neist kolmandikus kasvas alla 16-aastane laps. Võrreldes 2003. aastaga selliste leibkondade osatähtsus ei muutunud. Küll on istutud koos, koostatud mitmesuguseid pabereid. Ega nende sisu ometi unustatud pole? Nii koostati vaesuse ja tõrjutuse vähendamiseks 2003. aastal sotsiaalse kaasatuse ühismemorandum ning eelmise aasta suvel sotsiaalse kaasatuse riiklik tegevuskava 2004 – 2006. Ent me ei tea veel, mida arvab sellest uus koalitsioon. Euroopa parandatud ja täiendatud sotsiaalhartas on kirjas vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset, milles muuhulgas loetletakse vahendid, mis peavad võimaldama neil jääda võimalikult kauaks ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks. Kui riigikogulased istuvad erakondade kaupa maid ja puid jagama, võiksid nad kõigepealt meenutada juba antud sõna, sellest kinni pidada ja nõnda kõigepealt iseenda tööd austada. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||