|
||||
Nr 36 (543) Neljapäev, 13. september 2001 |
||||
Arhiiv |
(Algus Videvikus nr. 33.) Kellele on see kasulik Eeltoodut lugedes võib kerkida küsimus, kas siis kogumispensioni seaduseelnõu koostajad ja seda Riigikogus läbi pressijad tõesti ei näe, mida see seadus kaasa toob. Näevad küll (vähemalt osa neist kindlasti). Asi on aga selles, et maailmas on väga vähe asju, mis on kasulikud või kahjulikud kõigile. Tavaliselt on ikka nii, et igast asjast keegi võidab ja keegi kaotab. Kogumispensioni seaduseelnõust kahju saajad on ilusti üles loetud eelnõu seletuskirjas: eelarve kulutuste kärpimise ja maksukoormuse tõusu tõttu praktiliselt kogu rahvas — nii praegused kui ka tulevased pensionärid. Aga võitjad? Võitjateks — ja seejuures suurteks — on pensionifondid. Finantsinstitutsioonid, olgu selleks siis pank, pensionifond, kindlustusselts või mõni muu, koguvad elanikkonnalt raha (nende sääste), makstes selle eest intresse. Need protsendid koos kogumiskuludega on hind, mida finantsinstitutsioonid maksavad selle eest, et raha oleks nende käes ja nad saaksid seda välja laenates või kuidagi teisiti kasutades tulu. Sellel turul on väga äge rabelemine — raha pole kunagi liiga palju ja teda ei jätku kõigile finantsinstitutsioonidele. Nüüd järsku paneb Eesti riik oma kodanikud sundkorras maksma raha ühte finantsinstitutsiooni — pensionifondi. Ei mingeid raha kogumise kulusid — kogub riiklik maksuamet ja annab tasuta üle erasektorile. Jutt on kümnetest miljarditest (mitte miljonitest), mis mõnekümne aastaga garanteeritult laekuvad pensionifondidesse. Pensionifondid saaksid teiste finantsinstitutsioonidega võrreldes veel teisegi suure võidu. Kindlustusselts ei tea kunagi ette, kunas ja kui palju tuleb tal järsku välja maksta. Samuti ei tea pank, millal ja kes tuleb oma arvelt raha välja võtma. Seetõttu peavad nad hoidma käepärast suuri garantiivarusid. Seda raha aga ei saa välja laenata, s.t. panna tulu tooma. Kui aga jõustub kogumispensionide seadus praegusel kujul, annaks see pensionifondile väga suure kindlustunde — enamik sellest rahast on nende kätte antud aastakümneteks. Seetõttu pole neil vaja hoida suuri garantiivarusid. Võib nüüd küsida, miks siis teised finantsinstitutsioonid sellele ühte neist — pensionifonde — selgelt soosivale seadusele vastu ei hakka. Kummalisel kombel saavad teatava võidu ka teised finantsinstitutsioonid. Nimelt ei saa inimesed seda raha, mille nad peavad sundkorras pensionifondi maksma, kulutada leivale, korterile, bensiinile jne. Ühesõnaga, väheneb tarbimine ja luuakse sundkorras pikaajalist säästuressurssi. Teiste sõnadega — inimesed jäävad tegelikult vaesemaks, aga kapitaliturg tervikuna areneb. Lootus saada sellest rahast teatav osa enda käsutusse on siiani taganud kogumispensioni seaduseelnõule kõigi finantsinstitutsioonide toetuse. Võidaks ka valitsus. Võib kindel olla, et pensionifondid oleksid talle sellise kingituse eest tänulikud. Samuti saaks valitsus kelkida — ta on täitnud oma korduvalt antud lubaduse ja juurutanud kogumispensioni. Pealegi niisuguse, mis väliselt näib euroopalikuna. Mis sest, et sisuliselt on ta sellest sama kaugel kui taevas põrgust! Ja mis valitsuse seisukohalt oluline — vastutus tagada inimestele sissetulek ka vanaduses oleks veeretatud valitsuse kaelast inimeste kaela! Valitsusele loomulikult ülimalt mugav. Mis saab edasi Valitsus(koalitsioon) püüab igati kogumispensioni eelnõu Riigikogus läbi pressida, nagu see õnnestus pensionide indekseerimisega. Rahva huve kaitsvast organisatsioonist teerulliga üle sõitmine pole kogumispensioni eelnõu korral veel õnnestunud, kuid on karta, et sügisel see juhtub. Opositsiooni seisukoht on selge — kogumispensioni seaduseelnõule tuleb sellisel kujul öelda kategooriline ei. Et see vaevalt õnnestub — koalitsiooni teerull on siiani töötanud hästi —, siis püüab opositsioon sellesse suruda parandusi eelnõuga kaasnevate negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede pehmendamiseks. Põhilisi võimalusi selleks on neli. Esiteks. Mitte lubada võtta praegu riiklikku pensionifondi minevast rahast 1/5 ära. (Nagu juba eespool toodud, tähendaks see 1/5 pensionifondi vähenemist 1,3 – 1,4 miljardi võrra.) Teiseks. Panna riigile kohustus tagada, et pensionieas inimene saaks oma raha käte ostujõulisena, s.t. et ei tekiks olukorda, kus “tänu” inflatsioonile on kogumispension nii väike, et selle eest saab vaid pätsi leiba kuus. Samuti on vaja, et pensionifondi pankroti korral tagaks riik inimestele nende pensioni täies ulatuses. Kolmandaks. Kui pensionifondi raha kogub riigi maksuamet, peavad erafirmad need kogumiskulud riigile katma. Neljandaks. Pensionifondi makseid tehku koos inimesega ka tööandja, nagu ta seda teeb sotsiaalmaksu korral. Need neli punkti oleksid seaduseparanduste miinimumprogramm, mis hädasti oleks vaja kogumispensionide eelnõusse sisse viia. Eks sügis näita, kas see õnnestub või mitte. Lõpetuseks Praeguste pensionäride lapsepõlve lõpetasid julmalt 1940.a. ja sõda, nende nooruse rikkusid sõda, majanduslik laos, küüditamine ja kollektiviseerimine. Oma ränkade tööaastate eest said nad algul sõna otseses mõttes kopikaid. Ja kui neil lõpuks õnnestus oma tervise hinnaga end pensionieaks üles töötada, siis hävitas nende säästud rahareform. Ja nüüd ei saa (ei taha?) Eesti Vabariik maksta neile normaalset pensioni, eelistades suunata miljardeid hoopis välisfirmadele (pensionifondidele). Toimetuselt. Siin lõppeva kirjutise kohandas Olev Raju Videvikule ajalehes Kesknädal ilmunu põhjal. Olev Raju, Riigikogu liige, majandusdoktor |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||