|
||||
Nr 14 (716) Neljapäev, 7. aprill 2005 |
||||
Arhiiv |
Usust, lootusest ja armastusest oli kantud laupäeval, 2. aprillil 2005 meie hulgast lahkunud paavsti Johannes Paulus II elu. Paljudes riikides on välja kuulutatud päevi kestev lein, mis kujutab endast küll pigem mälestus- ja tänupäevi sellele suure hingega inimesele. Mille eest peaksime meie, väike eesti rahvas (kelle hulgas vaid mõned tuhanded katoliiklased) olema paavstile tänulikud? Mida paavstil oli ja on meile, nii usklikele kui ka uskumatutele, tähenduslikku öelda? Kindlasti on meil õppida paavsti avatusest — sellest, kuidas õppida tundma maailma, teisi riike, rahvaid ja usundeid, mõista neid ning selle kaudu ka iseennast. Paavst ei paugutanud uksi, vaid suutis leevendada poliitilisi vastasseise, kohtudes demokraatlike riigipeade kõrval ka nendega, kellest isegi oma rahvas lugu ei pidanud. Kindlasti oli paavsti kaalukas panus ka selles, et Nõukogude impeerium lagunes ja mitmed Ida-Euroopa riigid, Eesti nende hulgas, said tagasi oma iseseisvuse. 1993. aasta 10. septembril külastas paavst Johannes Paulus II Eestit, teda võtsid vastu president Lennart Meri, peaminister Mart Laar ja teised Eesti tolleaegsed juhtpoliitikud. Pöördumises rahva poole õnnistas paavst meid ja ütles, et tahab anda oma panuse, et kindlustada Eestile tulevik, mida iseloomustaksid üksmeel, rahu ja areng ning milles valitseksid vendlus ja solidaarsus. Loomulikult tõi see sõna solidaarsus meie silme ette Poola ametiühinguliikumise “Solidaarsus”, mida paavst oli igati toetanud. Johannes Paulus II oli esimene slaavi sugu paavst ja itaallased polnud teda ehk kohe omaks võtnud, kuid ometi leidis ta peagi koha miljonites südametes. Oli ju paavst kirglik sõjavastane, tõeline rahu, inimelude, kultuuri ja hariduse eest võitleja, vaesuse, diskrimineerimise vastu võitleja, inimene, kes pakkus usku, lootust ja armastust ning kelle meelest iga inimene kujutas endast suurt väärtust. Üldisele tolerantsusele vaatamata olid paavsti seisukohad jäigad lahutuste, abordi, homoseksuaalide abielude ja vabaabielu osas. Oma maailmavaadet sai Poola kardinalist Karol Wojtylast paavstiks tõusnud mees jutlustada 26 aastat. Nooruses kirglik sportlane, kellele meeldisid jalgpall ja suusatamine, aga samuti näitlemine, sai ta täita üht olulisemat rolli maailma näitelaval, miljonite kuulajate ja vaatajate silme all rohkem kui sajas riigis. Temast kujunes enam kui miljardi katoliiklase vaimne juht, väsimatu võitleja totalitarismi, vägivalla ja moraalse allakäigu vastu, kuid lisaks oma kiriku liikmeskonnale julgustasid tema tõekspidamised ja väärikus kindlasti veel paljusid. “Paavsti pilk haaras kogu inimkonda,” ütles tema kohta Lennart Meri. Kadriorust, presidendilossist läks Vatikani poole teele Arnold Rüütli kaastundeavaldus, milles seisab: “Sügava kurbusega võtsin vastu teate Tema Pühadus Paavst Johannes Paulus II surmast. Paavst Johannes Paulus II kehastas kõrgete humaansete põhimõtete kandjat, kelle mõju ulatus kaugele üle religioonide, aga ka poliitiliste tõekspidamiste piiride. Suure humanisti ja kõlbluse eest seisva isiksusena pühendas ta kogu oma elu inimkonna vaimse vabanemise, kõlbelise eneseparanduse ja sallivuse edendamisele, mis kandis ka silmanähtavat vilja. Ta suutis lihtsalt ja arusaadavalt esile tuua moraalsed väärtused, mis aitavad inimesel üha keerukamas maailmas oma püüdlustes iseeneseks jääda ja kõigi hüvangut silmas pidada. Rahu ja armastuse sõnum tema esituses leidis elavat vastukaja ja andis lootust paljudele üle kogu maailma. Johannes Paulus II leinates mäletame helgelt tema külaskäiku Eestisse 1993. aastal. Tema õnnistus meie maale saadab meid jätkuvalt ka nüüd, kui paavst ise on juba lahkunud.” Paavst maetakse Vatikanis Püha Peetri basiilika alla küpressipuust kirstus, mida ümbritseb männipuuga kaetud tinakorpus. Kümmekonna päeva pärast tuleb Vatikanis Sixtuse kabelis kokku kardinalide konklaav, kes valib salajasel hääletusel enda seast uue paavsti. Maailm saab teada, et paavst on valitud, siis, kui kabeli korstnast tõuseb valge suits. Kui paavst on valitud, ütleb ta nime, mille soovib endale võtta. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et valitakse taas kord itaallasest paavst. Ka roomakatoliku kiriku elu Eestis elab üle muutuse. Nimelt saab siinne roomakatoliku kirik teist korda pärast reformatsiooni endale piiskopi. Paavst Johannes Paulus II otsusel on selleks senine peavikaar, 44-aastane Philippe Jourdan, kes tuli Eestisse 1996. aastal. Sellest ajast on ta olnud ka Peeter-Pauli katedraali preester Tallinnas. Piiskopina kuuluvad tema vastutusalasse kõik Eesti katoliku kogudused. Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Jourdan pühitsetakse piiskopiks nelja-viie kuu pärast. Peale emakeele (prantsuse keele) räägib tulevane piiskop veel vene, inglise, hispaania, itaalia, saksa ning meie kaunist eesti keelt. “Me peame looma armastuse impeeriumi,” rõhutas paavst. Mõttest, et armastus pöörab südameid ja annab rahu, oli kantud isegi tema viimne läkitus, mis loeti ette Püha Peetruse väljakule mälestusmissale kogunenud inimestele. Õppigem selle julge, ausa, targa ja sirgeseljalise inimese elust. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||