|
||||
Nr 13 (715) Neljapäev, 31. märts 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Viisteist aastat on piisav aeg selleks, et üksteist põhjalikult tundma õppida. Selle aja vältel on jõutud üpris kenakene kogus soola koos ära süüa, et veenduda, kes on kes ja mis on mis. Ja on päris kindel, et Videviku elutark püsilugejagi on ammugi jõudnud äratundmisele, millega tal on meie nädalalehe näol tegemist. Toona oli aastanumber 1990, kui tookordse sotsiaalhooldus-ministeeriumi tiiva ja katuse all loodud pisikene toimetus jõudis paastukuu lõpul (suisa 31. päeval) nii kaugele, et esimese lehenumbri lugejate kõrge kohtu ette saime lähetatud. Rahaks oli siis veel rubla, kuid oli juba kätte jõudnud aeg, mil selle lepalehestuva “vääringu” eest enam midagi õieti kätte ei saanudki (fondid ja limiidid ju!). Nood viimatimainitud ürgplaanimajanduslikud terminid käisid mõistagi paberi kohta, mida ei suutnud oma ühe lemmiklapse — Videviku — trükkimise tarvis välja ajada isegi mitte tolleaegne sotsiaalhooldusminister Gustav Sarri. Ei aidanud siis siinkirjatajal muud kui laenata tuttava Kaiu kolhoosi esimehe Lembit Arro käest mõned tuhandekesed ja veoauto ning hakata omapead Kohila paberivabrikus “pommimas” käima. Viimaks saime kuidagiviisi kaubale, ent mitte ajalehe-, vaid sootuks paksema, kinopiletipaberiga. Ning sellele takuse lõimisega luitunuvõitu värvikandjale me esimesed Videvikud siis Printallis ära trükkida saimegi. Mis pattu salata: omajagu sai nn korruptsioonigi harrastatud, kui trükimeistritele peale ametliku teenustasu pisut meeleheadki sai antud — siis leidsid osavad mehed Videvikule mõne rulli ajalehele kohast pärispaberit ning meie kinopiletipaber tarvitati jälle ära mõne teise trükise jaoks. Ajapikku on paberi ja trükkimise probleemid muutunud pelgalt formaalsusteks, sest turumajanduslikus ühiskonnas maksab vaid ainus kaalukas argument — see on teadagi r a h a. Kui toimetusel r a h a on, siis piisab alati kui tahes head klantspaberit, ole ainult mees ja kirjuta-toimeta see paber täis. Ning eks me siin oma väikeses toimetuses siis kirjutame ja toimetamegi, ning sedajagu, kuidas meil on läinud korda oma lugejatele (tellijatele) eluliselt vajalikud olla, sedajagu on meil seniajani ikkagi piisanud ka tellimistest kogunevat raha nii paberi, trükkimise kui ka levi eest maksmiseks… Olin siis veel pisut alla viiekümne, kui koos paari kaaslasega Videvikku tegema asusin. Algusest peale oli meile, elupõlistele ajakirjanikele, selge lehetegemise üks põhitõdesid või -tingimusi: kui tahad, et sinu lehte lugema hakataks, tuleb kirjutada sellest, mis inimestele korda läheb. Tuleb mõtelda-seada end nende eluraskustesse ja -rõõmudesse, võidelda nende õiguste ja püüete eest. Ja nõnda olemegi püüdnud tões ja vaimus teha, ning et täieliku vabadusega kaasnev sotsialismilt üleminek kapitalismile on jätnud meie eakad inimesed ning invaliidid peale üksikute erandite ametnikekeskses ühiskonnas vaid iseenda hooleks, siis olemegi püüdnud avalikkuse ees kaitsta inimeste põhiõigusi, võimendades nende häält nii valitsuse kui ka Riigikogu ees. Nii on juba aastaid olnud meie põhimõtteks juhtida meie ülikiiresti, ohtlikult kihistuvas ühiskonnas tähelepanu ebaõiglasele, eeskätt noorte huvides tehtud pensionireformile, mida seni on rahastatud üksnes sel moel, et on jäetud praegustele pensionäridele üks viiendik pensionifondi kogunevast rahast välja maksmata ning need miljardid noortele kingitud. Muidugi on kaasnenud sellega nii poliitiliste erakondade kui ka valitsustes istuvate tegelaste meelehärm, sest oleme söandanud neid eakate huvide eiramise eest nahutada. Sotsiaalministeerium on Videvikku lausa vaenanud — keeldudes lehe väljaandmist vähimalgi määral finantsiliselt toetamast (mõne kuu eest maksti näiteks Postimehele sotsiaalinfo avaldamise eest kümneid tuhandeid, Videvikule aga sama teenuse eest mitte sentigi), tõstes kolm aastat tagasi toimetuse tema põlistest tööruumidest Estonia puiesteel välja ning müües hoone võileivahinna eest noorele kinnisvaraärikale. Õigupoolest pole Videvik viimasel ajal nii väga püüdnudki sotsiaalministeeriumi (ja eeskätt ministri) tegemisi vaagida, sest vemmalvärsside ketramine ning püksatult üle Rakvere teatri lava silkamine ei kuulu Videviku vaadete kohaselt sotsiaalministri esmaülesannete hulka. Seevastu on toimetusele pakkunud m o r a a l s e t rahuldust teadmine, et oleme oma lugejatele tõepoolest vajalikud, et pakume usaldusväärset teavet, et tunneme üksteist nii heas kui ka halvas, et võime üksteisele kindlad olla. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||