|
||||
Nr 12 (714) Neljapäev, 24. märts 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Kummalisi seiku pletib saatus vahel kokku. Märts on teatrikuu. Juba ammuilma on olnud sel ajal teravam tähelepanu kõigele ja kõigile, mis mängulustist on kantud. Esmaspäeval tähistati lausa rahvusvaheliselt nukuteatri päeva, kõik lapsed ja lapsemeelsed olid oodatud pabernukke õhupallidel laia ilma lennutama ning muidu lustimängu mängima. Pendipäev oli ka. Katoliiklik maailm meenutas püha Benedictust, meest, kes pani aluse benediktlaste mungaordule. Just need tublid mungad hakkasid oma kloostrites joovastavat jooki (benediktiini) valmistama. Esmaspäeval said ka Toompeal (võimu)mängud sedakorda lõpplahenduse. Ei, ma ei taha millelegi vihjata, on suur (ja naljakas) juhus, et just esmaspäeval päädis paar nädalat kestnud jant sellega, et Eesti riik on kui merel ekslev paadike, millelt tüürimees ja muud mehed jalga lasknud. Tulekahju koosmeelevalitsuses kõrvetas kõiki. Paljud (või kõik) lubadused ja kokkulepped osutusid seebimulliks. Kui Res Publica üllatuspoisid poliitikaturule tulid, vaatasid nad valijaile sügavalt silma, lubasid asju uut moodi hakata toimetama, korra majja (Eesti ellu) lüüa ning äraostmatult asju ajada. Paljud, kes enam kedagi-midagi ei uskunud, uskusid noorte meeste tahet, teovõimet, siirast soovi puhast poliitikat teha. Veel paari nädala eest rääkisid inimesed tänaval, poes ja trammis poliitikast, veel paari nädala eest puudutas erakondade vägikaikavedu paljusid. Kas mõõdikud on ainult keelevääratus, mida saanuks ju vältida, mis olemuslikult aga midagi ei muuda, või on selle “lingvistilise” probleemi varjus midagi ohtlikku ja minevikulist, see tundus esialgu pseudoprobleemina. Küüditamist tuletati meelde, troikasid muidugi ka. Noort justiitsministrit süüdistati stalinismis ja seitsmes surmapatus. Mida enam erakondade printsipiaalsus aga avalikuks võimusõjaks suubus, seda enam ajab see tavalise kodaniku lihtsalt iiveldama. Nüüd on valitsus tagasi astunud. Kas neil olnuks veel valikuvõimalust? Vaevalt küll. Kõik jutud said ju räägitud või õigemini — midagi õigel ajal selgeks ei räägitudki. Süüdistada on ju lihtne. Stalinismis eriti, sest just see on Eestimaa üks valupunkte, see süüdistus toimib. Riigikogu kõnetoolist ütles respublikaan Mihhail Lotman rängad sõnad: “Pole sugugi juhuslik, et kõige valjuhäälsemad süüdistused stalinismis kostavad nende suust, kes nõukogude okupatsiooni ajal ei teeninud seda kuritegelikku režiimi just kõige tagasihoidlikumatel kohtadel.” Rängad sõnad, mida poliitik võib endale lubada vaid siis, kui ta kindlalt teab, mida ta räägib, kui ta tõesti ei eksi. Uskugem, et teab, uskugem, et ei eksi. Aga, aga… Kui nõnda, tulnuks need sõnad ehk tunduvalt varem öelda. Või siiski hoopis ütlemata jätta, sest ka selline süüdistus toimib. Kas tulevad erakorralised valimised, kas saab Juhan Parts võimaluse veel kord valitsuse moodustada või antakse see ülesanne kellelegi teisele, näitavad lähipäevad. Selge on aga see, et nii uuel alustaval valitsusel kui ka paljudel järgmistel on lahendada väga raske ülesanne — panna rahvas taas uskuma, et valitsus ei mängi nukumänge, ei tee ainult võimuteatrit, vaid teeb tõsist, pühendunud ja ausat tööd. Sõltub ainult tegijatest, kas nad seda suudavad. Aga suuta on vaja, muidu ei ole ju millelgi mõtet, isegi Eesti asjal, mida on aetud ja hoitud, ei oleks nagu enam sisu ega värvi. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||