|
||||
Nr 36 (543) Neljapäev, 13. september 2001 |
||||
Arhiiv |
Pensionide indekseerimine 2002. aasta 1. aprillist seab kõigi riiklike pensionide suurendamise kooskõlla elukalliduse ja palkade kasvuga. Indekseerimine tähendab, et pensionitõusu sagedus ja suurus ei sõltu edaspidi enam poliitikute lubadustest või suvalistest otsustest, vaid pensionid suurenevad iga aasta aprillis selleks seadusega kehtestatud reeglite järgi. Indekseerimine seisneb selles, et kord aastas korrutatakse kõik pensionid läbi indeksiga, mille väärtus sõltub tarbijahinnaindeksi muutusest ning palkade kasvust ja sellega otseselt seotud sotsiaalmaksu laekumisest. Kui palju tõusevad pensionid indekseerimise tulemusena 2002. aasta 1. aprillist, ei ole täna siiski võimalik veel päris täpselt öelda, sest indekseerimine toimub tegelike andmete — tarbijahinnaindeksi ja aasta jooksul laekunud sotsiaalmaksu — alusel. Sotsiaalministeeriumi prognoosi kohaselt võib eeldada, et pensionid suurenevad indekseerimise läbi ligikaudu 6,5 protsendi võrra. Üldiselt suurenevad ühe ja sama protsendi võrra kõik riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvutatud pensionid — rahvapension, vanaduspension, töövõimetus- ja toitjakaotuspension. Samas on siiski inimesi, kellele makstakse varasema seaduse alusel määratud pensioni. Teisisõnu, neile on säilitatud endises suuruses pension, sest kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvutatud pension oleks muidu kujunenud väiksemaks ja pensionisaaja sissetulek vähenenuks. Et aga nende pensionisaajate puhul indekseeritakse ikkagi riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvutatud pensioni suurust, mitte säilitatud ehk tegelikku pensioni, ei pruugi neil pension teistega samavõrra tõusta või ei pruugi üldse tõusta. Mis kasu on indekseerimisest? Indekseerimine annab pensionisaajale eelkõige kindlustunde, et tema pension suureneb iga aasta aprillikuus vastavalt sellele, kui suur on olnud hindade ja palkade kasv. Nõnda määravad pensionitõusu need näitajad, millest pensionide suurus ka tegelikult sõltub — tööga hõivatud inimeste arvust, palkadest, inflatsioonist. Erinevalt valimiseelsetest lubadustest tagab sotsiaalmaksu laekumisest sõltuv indekseerimine omakorda, et pensionitõusule on olemas rahaline kate. Praegu Riigikogu menetluses olev riikliku pensionikindlustuse seaduse uus eelnõu annab täiendava tagatise, et pensionid ei või indekseerimise tulemusena väheneda. See tähendab, et kui seaduse alusel arvutatav indeks osutub väiksemaks kui 1,0, indekseerimist ei toimu ning pensionide suurused jäävad järgmiseks aastaks endisele tasemele. Samas tuleb rõhutada, et selline võimalus on pigem teoreetiline ja äärmiselt ebatõenäoline. Indeks osutuks väiksemaks kui 1,0 juhul, kui elukalliduse kasv on väga väike või tarbijahinnaindeks langeb ja samal ajal kukub ka palkade väärtus. Reeglipärane pensionitõus annab tänastele pensionäridele ehk ka suurema kindlustunde, et pensionireformi ei teostata nende arvel. Riikliku pensionikindlustuse seaduse uues eelnõus seisab, et riikliku pensionikindlustuse vahendeid kasutatakse üksnes riiklike pensionide väljamaksmiseks. See tähendab, et pensionireformist tulenevad üleminekukulud (kogumispensioni käivitamisest tekkiv puudujääk riiklikus pensionikindlustuses) kaetakse muudest vahenditest. Mõistagi ei ole indekseerimine vahend, millega pension tõuseks üleöö näiteks pooleni Eesti keskmisest palgast. Rahvastiku vananemist ning töötajate ja pensionäride suhtarvu langust arvestades on tõsiasi, et riiklikud pensionid jäävad umbes 40 protsendile keskmisest palgast. Valitsus ei toetanud Eestimaa Rahvaliidu ettepanekut siduda pensionitõus kindla protsendiga keskmisest palgast, nii et aastaks 2008 moodustaks keskmine vanaduspension poole keskmisest netopalgast. Sellise valemi kehtestamine on kahtlemata ahvatlev. Kuidas aga demograafilist olukorda arvestades selle valemi järgi pensionide väljamaksmiseks vajalik raha tagada, selleks ettepaneku tegijad kahjuks ühtegi head lahendust ei paku. Pille Liimal,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||