|
||||
Nr 9 (711) Neljapäev, 3. märts 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Tuleval nädalal ootame taas. Kas toovad või ei too, kas teevad välja või ei tee mitte. Kalendris ei ole 8. märts küll punane päev, kuid rahvusvaheline naistepäev on ära märgitud siiski. Nõnda on naisperel põhjust oodata ja mõistatada, kuidas need meie kõige kallimad, elukaaslased, pojad, vennad, kolleegid ja muidu sõbrad end ülal peavad, kas soovivad õnne ja toovad lilleõiekese või unustavad hoopis, et “naine pole loodud kui mees”, et vähemalt kord aastas võiks (tuleks, peaks) õrnemat sugu tõesti õrnemaks pidama ning see hellitav-lugupidav suhtumine ei tähenda ei seksismi, ei soolist ahistamist. Isegi siis, kui kingitav lilleõis feministid marru ajaks, ei tohi üks õige mees end sellest häirida lasta, ütleb ju vanarahva tarkuski, et Eestimaal on kanged naised ja jõrud mehed. Naistepäev ei ole punase Venemaa väljamõeldis. Naissotsialistide II rahvusvahelisel konverentsil 1910. aastal tegi Klara Zetkin vastava ettepaneku ning järgmisel aastal peeti naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis. Mõeldud oli see väärtustama rahu ja demokraatiat ning võitlust naiste ja meeste võrdsete õiguste eest. Kas neis aadetes on midagi, millest siin ja praegu lahti ütleksime? Sooline võrdsus on ju lausa tänase päeva kuum teema, rahust ja demokraatiast kui tegelikult ainumõeldavaist eluväärtustest pole mõtet rääkidagi. Eakamad mäletavad nii seda aega, kui 8. märts oli tööpäev, kui sedagi, kui see tööst vabaks anti. Küllap mäletame nii hingeliigutavaid tähelepanuavaldusi kui ka üle igasuguste piiride kippuvaid pralletamisi, nii seda, kuidas naistepäevast ilus perepüha kujundati, kui ka seda, kuidas iga asutus oma pidu tehes pereelu miskiks ei pidanud. Kõike on olnud. Löödi ju uue Eesti algusaastail tempel vana punane selga igaühele, kes söandas naistepäeva meeles pidada, oli neidki prominente (?), kes lausa Riigikogu kõnetoolist kuulutasid, et neile küll lilleõiekest kinkida ei tohi, sest nemad on läbi-lõhki isamaalikud ja ühe pahempoolsete loodud tähtpäeva tähistamine neid lihtsalt rüvetab. Et sedasama päeva mujal Euroopas siiski juba mitukümmend aastat on meeles peetud, et emadepäev seda kuidagi asendada ei saa, seda lihtsat tõdemust nood daamid omaks võtta ei soovinud. Aga see nüüd selleks, lõppude lõpuks on igaühe oma asi, millega ja kuidas ta end huvitavaks ja atraktiivseks teha tahab. Meenutagem naistepäeval neid tublisid naisi, kes on osanud ja suutnud — on kõike osanud ja suutnud. Sõja ajal, kui mehed ja pojad kas rindel, metsas või juba mulla all olid, pidasid naised peret nagu mullu ja muistegi, vedasid lehmaheina kas või seljas koju, korjasid kolhoosiloomade turgutuseks kuuse- ja männikasve, raiusid pliidi alla hagu, kudusid lastele riided selga ja saatsid nad kooli, “võileib pauna, suudlus palgele, nõnda inimlaps saab jõudu jalgele”. Hommikul keerasid nad pisarmärja padja teistpidi, sest naise nuttu pole teistel iial tarvis näha. Ja eks me ilusad tahame ju kõik olla. Hoitud, hellitatud ja armastatud samuti. Ega seegi ole ainult nooruse eesõigus! Alles hiljuti arutles üks kesk-riigikogulane teemal mees–naine, noor–vana. Selgelt kumas sellest jutust läbi hirm, et noorus, va sulipoiss, on ära läinud, kas ja kuivõrd elu nüüd enam elamist väärib, “vanaätt, mis sa kobised” olevat raugale õigus öelda küll. Millal see õigus tekib, kui üldse tekib, too noorepoolne “põdeja” ei täpsusta. Ja ei ole tarviski — seesugust õigust ei ole ega tule mitte kunagi, mitte kellelgi. Oleneb vaid mehest endast, milline pilt talle peeglist vastu paistab. “Juba koolivendadest mõnelgi kipub kiilaspea kergelt läikima, kingatallad on lääpa tallanud juba mõnigi uhke poiss,” nendib luuletaja. Too nukravõitu riigikogulane aga lohutab end sellega, et kuigi enam noor olla ei saa, siis nooruslik ikkagi. “On äärmiselt tujutõstev ja hingekosutav, et vähemalt vaimselt on meil võimalik olla igavesti noor,” rõõmutseb tema. Meil — meestel nimelt. Naiste asjus teab ta, et ameeriklannad käivad ilukirurgi noa all, ju vist tahavad ka nooremad olla. Minul isiklikult hakkas tollest mehest väga kahju. Ameerika on nii-ii kaugel… Muide, meil on seesuguseidki naisi, kes ilukirurgi juures käimata ilusad on. Ja ei nad pelga vanadust, sest teada on: igas eas on omad võlud, elu just seetõttu huvitav on, et ta on mitmetahuline. Ja naistepäeval ootab eakas daam lilli ja kallistusi, täpselt niisama kuumi kui aastad tagasi. Armsad poisid, veel vara on sellega leppida, et sinilind lendas minema, vara tallatud tuhvleid otsida! Naervast kevadest vaikse talveni kõige tähtsam on elus ees. Hoidke silmades naerusädemeid kuni valusa viimse valsini… Ja ärge unustage, et naistepäev on see päev, kus oma kalleid kallistada võite! Kui te seda muulgi ajal endastmõistetavalt ei tee… IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||