|
||||
Nr 36 (543) Neljapäev, 13. september 2001 |
||||
Arhiiv |
“Meie peamine ülesanne on sõna kuulutamine teo läbi,” ütles Tallinna Linnamisjoni tegevdirektor Regina Rass (pildil). Äraseletatult tähendab see siinsete töötegijate kristlikku lähenemist abivajajatele, seda sõltumata rahvusest, keelest või usust. See tähendab ainelise abi kõrval ka hingehoidu, sotsiaaltöö kristliku poole korraldamist. Linnamisjoni taasavamisest möödub tänavu üheksa aastat. Alustati arglikult ja kobades, ruumikitsikuses ja väheste toetajatega. Mullu sai misjon oma valdusse endise lasteaiamaja Pae t. 19, kus varem ainult paari ruumi kasutati. Töö hakkas laabuma. Tegevusväli laienes. Misjoni hallata on kaks kodutute öömaja: Akadeemia tee 48 on ruumi 40 mehele ja Kauge t. 4 asuvas öömajas-varjupaigas 74 kodutule. Linnaga sõlmitud lepingu alusel on seal sotsiaaltöö ja kiriklik pool linnamisjoni korraldada. Lisaks neile on Lasnamäel Ülemiste tee 7 veel ajutine elamispind tosinale mehele, kel endal mingi väike sissetulek, et üüri maksta. Ka neile on linnamisjon toeks. “Kahjuks on see maja nii viletsas seisus, et talve küll enam vastu ei pea. Linn maja ei finantseeri, vaid arvab, et seda pole üldse vajagi. Kuhu invaliidid-pensionärid sealt lähevad, ei oska küll praegu öelda,” kahetseb Regina Rass. Öömajalisi ja varjupaiga asukaid abistatakse nii riiete kui ka toiduga. Hingehoidu korraldab linnamisjoni pastor Jaan Jaani. Elu hammasrataste vahele jäänud inimestele on sõnal sageli suuremgi kaal kui ainelisel abil. Koos palvetamine ja eestpalve tegemine aitab sisemist rahu leida ja edasi elada. Kaks korda nädalas peavad neile palvetundi baptistid, üks kord metodistid. Kaks korda kuus viib misjoni vaimulik läbi evangeelseid koosolekuid, reedeti on piiblikool. Kevadel oli leerikool ja anti kätte esimesed leeritunnistused. Linnamisjoni riideabipunkt asub Lasnamäel Kivila t. 11. Sinna kõigepealt lähemegi. Suure maja keldrikorrusel on kauplus ja jagamispunkt. Kauplusest võivad väikese raha eest osta kõik soovijad. Jagamispunktist saab riidekraami ja muud vajalikku tasuta või sümboolse tasu eest. Rahvast käib rohkesti. Siin kogetu näitab, et ei pea paika levinud arvamus: riideabi ei ole meie inimestele enam vaja, see aeg on möödas. Enamik külastajaid tuleb kuidagi eraldi ja tagasihoidlikult. “Olen Kauge tänava öömajast. Keskusest juhatati siia. Ehk saab midagi selga?” räägib vanemapoolne meesterahvas. “Mul oleks hädasti vaja voodipesu,” kurdab vanamemm. “On teil ehk mõni toidunõu? Kas või klaaski?” küsib kolmas. Abijagajad on lahked. Aitavad otsida ja valida. Soovitavad mõne asja lisakski. Iga abivajajaga vesteldakse, andmed pannakse kaustikusse kirja. Saab ka selgeks, kas asju antakse tasuta või tuleb kotitäie eest 5–10 krooni loovutada. Miks osa raha eest? Raha poolest on linnamisjon vaene. Vaja on tasuda müügiruumide, kütte, elektri ja vee eest. Osa raha saadakse esemete müügist. Seal seisma jäänud kaup tuleb ka jagamispunkti, kus võetakse suuremate ja paremate asjade eest siiski pisikest tasu. Tasu võtmiseks on teinegi põhjus — kõigile kõike päris tasuta jagades läheks osa inimesi saadud asju turule müüma. Varem taheti aina saada. Palju ja valikuta. Nüüd seda enam olla ei saa. Kust riideabi tuleb? Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast. Väga tänulikud ollakse kohalikele abistajatele, kes on palju ilusaid asju toonud. Hiljuti saadi isegi õmblusmasin. Meie inimeste annetatud asju loomulikult ei müüda. Selle üle peetakse ranget kontrolli. Aga tuua võib kõike. Muidugi puhast ja tervet. Lahked vabatahtliku töö tegijad, keda on 10 ringis, on peamiselt pensionärid. Nii mõnigi tuli siia ise abi saama ja pakkus end hiljem tänutäheks appi. Igaüks siia loomulikult ei sobi. Abivajajaid on väga mitmesuguseid. Peab olema hea inimesetundja ja suhtleja, et töö rahulikult ja pahandusteta läheks. Abilistele on ka koolitust antud. Sügisel algab taas kursus, mis õpetab, kuidas abivajajaga käituda. Regina Rass on lõpetanud Usuteaduse Instituudi hoolekandediakoonia erialal. Nüüd viib ta ise koolitust läbi. Oluline töölõik on toitlustamine. Koplis, Paljassaare 37 sotsiaalmajas on misjoni supiköök, mida ka maja elanikud kasutavad. Teine köök on misjoni keskuses, Pae t. 19. Teeme ka keskusele tiiru peale. Maja remondiks saadi abi tänu Eesti kaitsejõududele ja Ameerika saatkonnale. Töid tehti 2,5 miljoni krooni eest. Kuigi siin lausa ei sära ega hiilga ning mõneski ruumis on veel vaja remonti teha, on maja kena ja kodune. Lisaks kontoriruumidele on esimesel korrusel kerge ja mõõduka vaimupuudega inimeste päevakeskus, et pakkuda tegevust neile, kes tööd ei leia. Väikestel kangastelgedel kootakse parajasti vaipa. Naised teevad käsitööd, pajalappidest lapitekkideni. Käsitööringi ja projekti juht abistavad neid võimaluse korral ka töökoha leidmisel. On puutöökoda. Kui juhendaja leitakse, võiks siin praeguse 10 asemel 15 inimest tegevust leida. Peaaegu kogu II korruse võtab enda alla riskilaste päevakeskus. Siin püütakse ennetada laste tänavale sattumist, meelemürkide tarbimist ja elule jalgu jäämist. Enamik lapsi on riskirühma kuuluvatest peredest. Keskusel on Lasnamäe koolidega ja linnaosa valitsuse sotsiaalosakonnaga tihe side. Tugiõpetaja abistab lapsi ka koolitöös. Kord päevas saavad lapsed sooja toitu. Neile antakse vajadusel riideid ja jalatseid. Vaba aja koordinaator jälgib laste tegevust, juhendab ka arvuti kasutamisel. Arvutite ümber lapsed parajasti kobaras ongi, rühm poisse ja tüdrukuid. Riiulitel on mänguasju. Koolisaal, kus toimuvad ka piiblitunnid, on suvel muidugi tühi. Kõrval asuv raamatukogu ootab täiendamist. Riskilaste nimekirjas on 400 last. Aktiivselt osaleb neist päevakeskuse tegevuses praegu poolsada. Linnamisjonil on koostööleping Tallinna Linnavalitsuse partnerlusprogrammiga “Riskilaps”. Tänu sellele saadi juunis rõõmustav teade: linna lisaeelarvest anti siinsele päevakeskusele spordisaali avamiseks 50 000 krooni. Spordisaali on hädasti vaja. See võimaldab õhtul lapsi vähemalt paar tundi kauem keskuses tegevuses hoida. Vaatame ka kööki ja söögisaali. “Mõlemad vastavad pärast remonti euronõuetele,” ütleb mu saatja. Köök pakub teenuseid nii majas kui ka majast väljas. Siit viiakse kolm korda nädalas toitu Kristiine ja Põhja-Tallinna linnaosa abivajajatele, vastav nimekiri saadakse sotsiaalabiosakonnast. Leping on sõlmitud Pirita linnaosa valitsusega. Sügisel hakatakse toitu viima neile selle linnaosa abivajajatele, kes ise toidu eest tasuda suudavad. Kord päevas viiakse toit Kauge t. 4 lamajatele haigetele. Lisaks kõigele muule on Pae t. 19 söökla odav ja populaarne söögikoht ka ümbruskonna elanike hulgas. Töö käib põhimõttel: mida rohkem sööjaid, seda odavamalt saab neid toitlustada. Linnamisjoni perre kuulub 30 palgalist, lisaks muidugi vabatahtlikud abistajad. “Me kõik püüame olla tublid, kuigi töömaht ja palk ei ole tasakaalus. Missioonitundeta siin läbi ei saa. Rõõmu teeb, kui näeme, et meie tööst on kasu olnud ja mõni abivajaja on jalule aidatud. Kurvaks läheb meel, kui abile vastatakse kurjaga. Näete, praegugi on mu tööruumi aken katki löödud. Kabinetist varastati ära osa töövahendeid. Mõnikord oleme sellest lausa väsinud. Siis mõtlen ikka, kui õige on kõnekäänd: ükski heategu ei jää karistamata,” kurdab Regina Rass. Linnamisjoni töö hädaliste abistamisel on muidugi vaid piisake meres. Sellel tööl ei ole lõppu. ERLA MALKOV
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||