|
||||
Nr 7 (709) Neljapäev, 17. veebruar 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Viimasel ajal Eesti sisepoliitikas toimuv on meid kõiki väsitanud ja mõjub ühtede meelest anekdootlikuna, teiste arvates eemaletõukavalt. Kellel on õigus ja kellel mitte, seda on ainult lehelugeja, raadiokuulaja ja TV vaatajana raske otsustada. Küll on selge see, et Eesti elu korraldamise asemel rahuldatakse kas oma isiklikke või erakondlikke kaugeleulatuvaid eduplaane. Millal saab inimene küpseks teisi juhtima? Küllap on see inimeseti erinev. Kuid siiski, kas peaminister ja endine välisminister on teineteise suhtes käitunud nii tasakaalutult ja, nagu nad ise tihti väidavad, ebaadekvaatselt vaid nooruse rumalusest, sellepärast, et nad on veel kasvueas ja identiteedi otsimise vaevades ning seetõttu liiga vara kõrgetele positsioonidele jõudnud? Mine tea. Samas mõistetakse ka alla 10-aastast näiteks valetamise pärast hukka. Kuid hea pilguga ei vaadata ka sellele, kes karistatu üle peenikest naeru peab. Üks pere kõik. Tähtis on areng, seda nii ühe inimese kui ka kogu ühiskonna puhul. Loomulikult on tähtis ka eakate inimeste areng. Halliks läinud juuksed ja kortsus pale, inimese bioloogiline vananemine paneb noori tihtilugu järeldama, et samuti on vähenenud meie füüsilised ja sotsiaalsed võimed, et me ei saa enam paljude asjadega hakkama. Mõnikord on see tõesti nii. Kui me aga võtame selle järelduse põhjuseta omaks ja hakkamegi tegutsema vähem, kui me tegelikult võiksime, siis alaneb meie ühiskondlik aktiivsus tõepoolest. Kõik eakad ei ole ühtmoodi haigustest piinatud, noorte üle irisevad, alandlikud, kuid eluga rahulolematud inimesed. Mõnede uurijate arvates erinevused inimeste vahel nende vanemaks saades koguni suurenevad. See, mis teeb ühtede elu sisukaks ja meeldivaks, võib teiste arvates olla tühine ning tähtsusetu. Samuti peab vanade nagu noortegi inimeste puhul paika nende pidev arenemine. Kui me oma iseseisva vabariigi algusaegadel olime valmis tõepoolest kartulikoori sööma, elama õhust ja armastusest oma vaba isamaa heaks, siis aastatega on need seisukohad arenenud. Meenutame vaid tagavaraks hoitud leivavilja vargust, ilmselt omade käe läbi. Just eakatel oli seda uudist väga raske omaks võtta. Pidevalt on meie peade kohal nn liigse suhkru hoidmise eest määratav trahv. Ikka valitsuse läbimõtlematu ja korraldamatu asjaajamise pärast. Meie seisukohad on arenenud ja muutunud ka seetõttu, et järjest rohkem on seenioride hulgas neid, kes peavad hea enesetunde aluseks oma väärikuse säilitamist ka pensionärina. Millest sõltub inimese väärikus? Eks ikka ühiskonnas välja kujunenud väärikuse põhimõtete omaksvõtmisest. Seega arvatavasti ametikohast, rahast, mis sul on, kultuuri tarbimisest, sellele tehtavatest kulutustest. Kui vähe võimalusi on pensionäridel nende põhimõtete järgimiseks, seda teab iga lehelugeja. Kuidas peaksime siis meie, pensionärid, käituma? Kindlasti seisma oma väärikuse eest, varguste ja valetamiste kiuste. Ükskõik kui palju aega poliitikud omavahelise nääklemisega tuulde saadavad, on nad eelkõige kohustatud lahendama rahva, sealhulgas eakate probleeme. Kui nad siiski omavaheliste sõnarohkete mängude tõttu muu unustavad, siis tuleb nad liivakastist välja tuua. Üheks selliseks võimaluseks on näiteks meeleavalduse korraldamine. Just ühine väljaastumine võib poliitikute tähelepanu võimuvõitluselt eemale tõmmata, sundida neid tagasi tegelikku ellu, tegelikke probleeme lahendama. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||