|
||||
Nr 35 (542) Neljapäev, 6. september 2001 |
||||
Arhiiv |
Juuru valla Härgla raamatukogu juhatajal Saima Pisarevil saab ülejärgmisel aastal ühes ja samas raamatukogus töötatud 50 aastat. Selle kevade jüripäeval tähistas ta oma seitsmekümnendat sünnipäeva. “Minu lapsepõlve lõpp ja kolhooside loomine langesid ühte,” alustab Saima Pisarev. “Sündisin taluperes. Kolhooside algusaastad olid masendavad. Pered elasid isiklikus majapidamises oleva lehma, seakesiku ja hingemaa najal.” Kergema töö peale saamiseks läks Saima Ravila põllumajanduskooli raamatupidamist õppima. Ta lõpetas kooli 1952. aastal ja sai kodukanti arveametnikuks. Raamatukokku asus Saima Pisarev tööle 1953. aastal. Algul töötas kahel kohal: raamatukogus ja kolhoosis arvestajana. 1956. aastal lõpetas ta Tallinnas raamatukoguhoidjate kursused ja jäi tööle ainult raamatukogusse. Raamatuid oli tollal raamatukogus väga vähe: 2000 eksemplari. Hea koostöö oli koolirahvaga. Koos õpetajatega korraldas ta õpilastele kultuurihommikuid. “Töö raamatukogus oli ja on huvitav, kuid töötasu oli ja on väike,” ütleb Saima Pisarev. Küla seltskonnaelu kõrgaeg Saima Pisarev meenutab noorusaastaid: “50- ja 60-ndad aastad olid Härgla ümbruskonnas kultuurielu ja seltskondliku tegevuse kõrgaeg. Kuigi paljud lahkusid linnadesse elama ja tööle, jäi ka küladesse inimesi. Külaelu korraldamisel oli keskne koht koolil. Kahju nendest küladest, kust koolid kaovad. Seltsielust osa saama tulid ka Järlepa ja Purila noored. Tulid jalgsi proovidele ja esinemistele. Härglas tegutsesid segakoor, segarahvatantsurühm, naisansambel, osalesime isetegevusülevaatustel, võitsime auhindu. 1965. aastal käisime segakooriga laulupeol. Segakooris oli palju noori. Keskmine vanus oli nii väike, et võtsime osa noorsoofestivalist Tallinnas.” 1966. aastal muudeti kaheksaklassiline kool algkooliks ja suur osa õpetajatest lahkus. Taidlus hääbus. Kolm aastat hiljem kadus algkoolgi. Nõnda jäigi küla kultuurielu keskuseks raamatukogu. Pühapäeviti kogunesid ümbruskonna inimesed raamatukogusse. Nad lugesid ajalehti, rääkisid elust külas ja laias ilmas, kirusid Vene valitsust ja kohalike asjameeste riigitruudust. Inimesed ütlesid oma mured ja mõtted südamelt ja maandasid pingeid. Need olid toredad pühapäevased koosviibimised. Kandis raamatuid seljas Sellel ajal tuli talle ka lisakohustus. Käis kampaania “Raamat igasse peresse”. Järlepas avati raamatute laenutuse punkt. “Võtsin raamatupaki selga ja läksin kord nädalas Järlepasse, et sealsetele inimestele lugemiseks raamatuid laenutada. Algul sain laenutamiseks kolhoosikontori ühe toa nurgakese, kus raamatute jaoks oli üks riiul. Hiljem sain laenutamiseks eraldi toa ja raamatute kandmiseks jalgratta…” Järlepa oli väikene küla, kuhu hakkas alles tekkima hiljem jõukas linnukasvatusmajand. Järlepasse asus elama mitu haritud põllumajandusspetsialisti. Õhtuti kogunesid nad koos küla ärksamate inimestega väikesesse raamatukogutuppa ja arutasid päevasündmusi ja poliitikat. Kaheksakümnendate aastate lõpuks oli seal juba 120 lugejat ja 1991. aastal avati seal omaette raamatukogu. Härglas korraldati teeõhtuid “Härglas oli ja on raamatukogu lugejate hulgas palju lapsi,” jätkab Saima Pisarev. “Suur sündimus külas ei olnud ainult ärkamisajal, vaid ka seitsmekümnendatel, kui majandid olid jõukaks saanud. Igal aastal läks Härglast paarkümmend last Juuru kooli I klassi. Lugejate hulgas on praegugi nelikümmend last. Nad käivad pärast kooli peaaegu iga päev raamatukogus,” räägib Saima Pisarev. Ta jätkab: “Olen püüdnud elus hoida eestiaegse noorsooühingu algatust, mis korraldas aastavahetusel teeõhtuid, millest enamik ümbruskonna elanikest osa võttis. Neid korraldati edasi ka vene ajal. Need lakkasid, kui mõisahoone nii lagunes, et polnud teeõhtuks enam sobivat ruumi.” Ta on korraldanud Härgla laste jõulupidusid. Esimesed korraldas raamatukogus, järgmised Pirgu mõisas ja viimane oli Juuru rahvamajas. Saima Pisarevi hinnangul pole raamatukogu tänapäeval enam ainult kultuurielu keskpunkt, vaid ka küla sotsiaaltöö keskus Härgla inimestel on kaks kooskäimise kohta: raamatukogu ja pood. Inimesed tulevad raamatukokku mitte ainult raamatuid laenama, vaid ka oma muredest rääkima. Maaelu on vabadusaastail alla käinud, tõdeb ta. Kümmekond aasta tagasi oli igas peres üks-kaks lüpsilehma, nüüd on terves külas nii palju. Need viimasedki peavad lehma seepärast, et ümbruskonna lastega pered saaksid piima osta. \"Inimestel on muresid, mida jagada,” tunnistab raamatukoguhoidja. \"Hiljaaegu käis memm, kes on üle kaheksakümne, eluaeg teinud lüpsja rasket tööd, viis last tublideks inimesteks kasvatanud ja sai nüüd üle kahe aasta pensionile juurde 2 (!) krooni. Ta oli masendunud, sest oli mitu kuud lootnud lubatud viiekümnekroonist pensionitõusu. Raamatukogu peab külasse jääma, siis on inimestel koht ka ajalehtede lugemiseks,” arvab Saima Pisarev kindlalt. “Maainimesed loevad heameelega isegi vanu ajalehti, mida neile koju lugemiseks luban. Kui mõnel perel ajaleht käib, siis rändab see perest peresse.” On raamatute seas õnnelik Juuru vallavalitsus on raamatukogusse suhtunud mõistvalt. Sellel aastal pannakse raamatukogusse veevärk, järgmisel aastal remonditakse raamatukogu kõrvaltuba ja nii leevendub ruumikitsikus. Kogus on praegu 6630 raamatut. Rapla keskraamatukogult saadakse 13 000 krooni ja vallavalitsuselt 10 000 krooni aastas, et uusi trükiseid osta. Mullu sai selle eest osta 323 raamatut. Lugejate arv kahjuks väheneb, sest külas on tööpuudus ja seetõttu käivad palju kaugemal tööl ja kulutavad palju aega tööle sõitmiseks. “Mulle meeldib väga lugeda,” tunnistab Saima Pisarev. “Püüan kõik raamatukogusse tulevad uued raamatud läbi lugeda või vähemalt läbi sirvida, et neid lugejaile soovitada. Loen õhtuti, sest päev kulub inimestega vestlemiseks ja raamatute laenutamiseks. Olen õnnelik inimene, sest olen kogu elu elanud tarkade raamatute keskel.” JUHAN MÄRJAMA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||