|
||||
Nr 5 (707) Neljapäev, 3. veebruar 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Kui viimaste nädalate ajakirjandust jälgida, jääb mulje, et eesti rahva kõige-kõige suurem ja tähtsam küsimus, lausa eluküsimus on — ei, mitte tormi ja üleujutuse põhjustatud mitmemiljardilised kahjud, ei miljardi krooni lähedale tõusev suhkrutrahv, ei mitte seegi, et rahva ostujõud on Eestis vaid 46 % Euroopa Liidu keskmisest ja jääb mitu korda alla rikkamate naabrite omale. Ei, meie eluküsimus näikse olevat üks sammas ja see, kuhu ta püsti panna. Sambad on ju põhimõtteliselt kaunid asjad, esialgu annavad tööd tegijaile, hiljem igaühel kena vaadata. Meie eluküsimus, meie uus sammas on tähtis, kindlasti on… kui vaid teaks, millele nimelt ta pühendatakse. Tallinlaste hulgas tehti küsitlus, saamaks teada, kuhu sammas paigutada. Ja kindlasti on tähelepanelik lugeja pannud tähele, et uuest au- või mälestussambast on räägitud kolmel erineval moel. Juttu on olnud Vabadussõja monumendist, juttu on olnud Eesti vabaduse eest langenute või vabadusvõitlejate mälestussambast ja juttu on olnud ka ausambast vabadusele, tollele poliitilisele iseolemisele, mille me lauldes taas kätte saime. Kolm lähenemist ja otse loomulikult kolm täiesti erinevat kontseptsiooni, mis tingiksid kunstnikele antava ülesande erinevused ja kindlasti ka erineva paiga. Sest kui on tegu Vabadussõja sambaga, miks siis üldse Tallinn? Ei jõudnud vaenuväed meie maile, kõige rängemad lahingud peeti Paju mõisa all, küllap mälestussamba õige kohtki oleks sealkandis. Hoopis teine lugu on muidugi siis, kui too Vabadusvõitlejate Liidu, Memento ja paljude muude isamaaliste seltsingute poolt heaks kiidetud mälestussammas meenutab vabadusvõitlejaid. Ainult et keda õigupoolest? Eesti Leegioni poisse? Või neid eesti ohvitsere ja sõdureid, kes Värska laagrist automaatselt Punaarmee koosseisu võeti, kõiki neid ju GULAG-i ei viidud, mõni jõudis korpuse ridades kodumaale. Või metsavendi, dissidente-teisitimõtlejaid, neid paljusid represseerituid, keda vabadusvõitlejaiks on nimetatud? Sellise samba paneksin ma Eesti piirilinna Narva või Sinimägedesse. Tallinn, mis 1944. aastal ilma suuremate lahinguteta käest anti, ei ole ju tõepoolest selle samba au ära teeninud. Kõige segasem lugu näikse olevat aga siis, kui kõnealune sammas glorifitseerib Vabadust. Üks kellanimeline moodustis on Tallinnas Vabaduse väljakul juba aastajagu aega. Et see linnaruumi väärtustaks või vabadusaadet meeles aitaks hoida, seda ju nentida ei söanda, kuigi need postid just seetarvis püsti pandi. Vabaduse väljaku nimi kõlksuks vastava monumendiga küll kenasti kokku, ent kas väljak ise oma lakkamatu liikluse, bussi- ja trolliliinidega samuti paslik on, see on juba omaette küsimus. Öeldud on, et välisdelegatsioonidel peab olema koht, kuhu hea kerge oleks pärgi viia. Egas me neile sammast püstita! Omaette oleku, vaikse mõtiskluse paigaks — midagi seesugust peaks hingele üks vabaduse monument andma küll —, seesuguseks paigaks ei sobi Vabaduse väljak tõesti mitte. On rõhutatud, et juba Pätsi ajal otsustatud asi ära: vabadussamba koht on Vabaduse väljak. Andke andeks, sõjaeelne Tallinn oli midagi muud kui praegune, sõjaeelne Vabaduse plats samuti. Ja inimenegi oli siis midagi muud kui praegu. Siis ehk oli aamen kirikus nii see, et sammas vabadusele peab olema, kui ka see, et ta peab pealinnas olema. Kahelda võib mõlemas. Veel enam aga selles, et kohavaliku õigust ainuüksi pealinlastele jätta sobib. Nädala kestnud rahvaküsitluse eelarve oli 1,02 miljonit krooni ja sisuliselt oli see enne kohalikke valimisi internetihääletuse katsetamiseks mõeldud üritus. Juba enne rahvaküsitlust öeldi ju sõnaselgelt, et tulemus ei olevatki siduv. Ja mil viisil see siduv saanukski olla, kui osavõtjaid oli vaid 5090, teisisõnu 1,54 % tallinlastest. Üks hääl 200 krooni eest. Hääletuspunktides käisid valdavalt eakad, kes läksid oma sõna ütlema heas usus, et see sõna midagi loeb. Tegelikult seati nad katseloomade, selliste armsate valgete hiirekeste ossa. Aus see nende inimeste suhtes igatahes ei ole. Kes meist ikka pelgalt katsevahend olla tahaks! 440 700 krooni kulutas valimiskomisjon internetihääletuse projektile ja reklaamile ning sai selle eest 679 inimese hääle. Telepilt näitas yes-hõiskavaid vaimustatud “võitjaid” — rohelised mehikesed, vabandust — võtmekesed näitasid, et projekt kinni ei jooksnud, suurte poiste mänge võib edasi mängida. Tore on! Aga mis puutub see kõik vabadusse ja sambasse ja nendesse inimestesse, kes asja tõsiselt võtsid? IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||