|
||||
Nr 3 (705) Neljapäev, 20. jaanuar 2005 |
||||
|
Arhiiv |
“Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule,” ütleb laulusalm. “Mis on kodu, kus on kodu?” küsib teine. Nii küsivad paljud eestimaalasedki, kelle kodudega on palju keerulisemad lood kui näiteks saatesarjas “Õnne 13”. Kuid elu pole telelavastus, mis kestab pool tundi nädalas, vaid palju karmim ja aastateks laiali venitatud. Näiteks jõudis möödunud nädalal ajakirjandusse uudis, et helilooja Jaan Rääts on hakanud kohtu kaudu Tallinna linnalt välja nõudma 1,7 miljonit krooni. Helilooja väidab, et korter, kus ta elab, on tagastatud õigusjärgsele omanikule ebaseaduslikult. Jaan Räätsa abikaasa, kes on aastaid kulutanud Eesti Riigiarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis dokumente uurides, kinnitab, et vähemalt 500 maja Tallinna linnas on ebaseaduslikult tagastatud, muuhulgas kõik korteriühingutele kuulunud majad. Kui kahjutasu nõudjaks oleks Jaan Räätsa asemel nii-öelda tavaline inimene, poleks ajakirjandus kohtuvaidlusest ilmselt juttugi teinud, sest omanike, niinimetatud sundüürnike, omavalitsuste ja riigi suhetest pole kombeks eriti rääkida, kui just mingit erilist actionit ehk füüsilist vägivalda ei kaasne. Ometi hõõguvad kodu ja eluasemega seotud probleemid pidevalt, juba rohkem kui kümme aastat nagu tuli tuha all, sest lahtisi otsi ning nendega seotud vaidlusi on veel väga palju. Samal ajal teevad kogu selle supi kokku keetnud omandireformi ideoloogid endiselt näo, et kõik olevat hästi ja mingeid konflikte ei esinevatki. Kas poleks siiski õigem midagi ette võtta? Ja kes peaks olema tegutsev subjekt? Möödunud aasta lõpul ütlesid niinimetatud sundüürnikud kui ka omanikud ETV väitlussaates “Unetus”, et probleemi peab lahendama riik. Riigi suutmatus on eriti piinlik seetõttu, et tegemist pole ju loodusõnnetusega, vaid inimlikku kokkulepet eeldava küsimusega. Riigikogu ja valitsus tema käsutäitjana peaksid tagama ressursid, millega seni tehtud eksimused heastada. Üks põhilisi eksimusi võrdse kohtlemise printsiibi vastu on näiteks see, et inimesed, keda vastu nende endi tahtmist hakati kutsuma sundüürnikeks, jäid riigivara eraomandusse jagamise käigus tühjade kätega — neil pole oma EVP-dega eriti midagi peale hakata. Tõsi küll, võib tuua näiteid, kus mõni omavalitsus on püüdnud niinimetatud sundüürnikele justkui appi tulla, pakkudes kõigi mugavustega mitmetoalise kesklinnakorteri vastu ühetoalist ja kapitaalremonti vajavat äärelinnas. Kuidas peavad inimesed sellise “kingituse” puhul reageerima? Minema kolima? Aga kuhu panna mööbel, mida teha raamatute, ajakirjade, fotoalbumite, kirjavahetuse, heliplaatide ja -lintide ning paljude muude mälu ja mälestust kandvate esemetega? Tean perekonda, kes sellise dilemma ees olles oli sunnitud mitukümmend suurt kilekotti ja kastitäit trükiseid, käsikirju, rõivaid, nõusid ja muud majakraami prügimäele saatma. Mida teha, et selliseid painavaid uusküüditamisi ja ülekohut ei sünniks? Ülekohus on ju seegi, kui endine omanik või tema esindaja maja- või korterielanikke pidurdamatult tülitab, helistab, ähvarduskirju saadab, elektri ja vee välja lülitab. Kuidas probleemide puntrast välja murda, seda võiksid endalt ja oma kolleegidelt küsida eelkõige poliitikud ja Riigikogu liikmed. Niinimetatud sundüürnikke pole ju jäänud lõputult palju ning riik võiks korvata nende valu ja vaeva umbes samas suurusjärgus, nagu tehti korterite erastamisel. Kust selleks raha saada? Ühe võimalusena on nimetatud kinnistusraamatusse kandmata riigimaade, sealhulgas elamu- ja ärimaa müümist turuhinnaga. Teiseks võib üürnikele munitsipaalelamuehituseks ette nähtud raha eluaseme soetamiseks toetusena välja jagada. Kolmas võimalus on muidugi rajada munitsipaalkortereid, mida vanemad inimesed küll ilmselt omaks ei tunnista, kuid nooremad pereliikmed ehk siiski kunagi koduks hakkavad nimetama. On räägitud sellestki, et Eesti riik võiks taotleda välisabi korterite ehitamiseks nendele Eesti kodanikele, kes on sunnitud oma elamispinna maha jätma. Oleks loogiline, et sõjas hävinud elamufondi heastamisel osaleksid rahaliselt eelkõige need, kes purustusi tekitasid. Pinged ja altkulmu põrnitsemine, mis üürnike ja omanike vahele on tekitatud, võiks pärast riigipoolset hea tahte väljendamist vähenema hakata, leebemaks muutuksid ilmselt nii üürnikud kui ka omanikud. Praegu aga pole riigi kui probleemi tekitaja ning lahenduste pidurdajaga rahul ei üks ega teine pool. Kodurahu saavutamine aitaks kindlasti kaasa meie riigi stabiilsusele ja julgeolekule. Kui inimesed tunnetavad, et riik senise represseerimise (varadest ilmajätmise) lõpetab, küllap siis sellist riiki ka rohkem austama hakatakse. Kui aga senine ebamäärane seisund jätkub, võidavad sellest vaid arstid, kes kirjutavad närvihaigetele välja ravimeid, juristid, kes teenivad omandireformiga seotud pikkade, aastaid kestvate kohtuprotsesside pealt, kinnisvarahaid, kelle käest majad ja korterid sageli läbi käivad, riigiametites ja kohalikes omavalitsustes töötavad inimesed, kes askeldavad üürnikega ja saavad selle eest töötasu. Kuni protsessid kestavad, on kõigi eespool loetletute ja veel paljude teiste käsi maksumaksja, sealhulgas üürniku taskus. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||