|
||||
Nr 2 (704) Neljapäev, 13. jaanuar 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Oina Miku arutab
Tere. Heihops! Mul on vägade sügav au end esitada: Oina Mikk ehk ID-kaardi järgi Mihkel Oinas ise kõiges oma auus ja uhkuses. Suutsin lõpuks Videviku toimetuselt enesele personaalveerud välja tingida. Olen võtnud oma kõigutamatuks ning kindlaks asjaks neid leheridu vääriliselt pruukida. Et kõiksugulisi elu- ja poliitikajuhtumisi oma selge sõna ning sügava mõttega üle käia, justkui Arvo Sirendi seda Rahvaliidu kvartalibülletäänis tasahiljukesi ning varjunime all teeb. Mina aga rentisin oma arupidamiste kõige rahva ette kandmiseks leheruumi igastahes märksa tuntumast ja väärilisemast lehest. Möödunud nädala lõpul võttis rahvaliitlasest rahvasaadik Janno Reiljan, erakonnafüüreri ja ministrihärra Villu I enese lihane velleke, taas kätte ning elas üle järjekordse vaata et langetõvehooga võrreldava transiseansi elik vaimupürgimuse. Nimelt on temal-mehikesel kujunenud raudseks kombeks käsitleda mitmesuguseid sotsiaal- ning muid ühiskondlisi asju ning erakondlisi pürgimusi ja oma luulusid süvatranssi langemise prisma läbi. Transsi langemise loitsuliigutus on jäärapäisel professorisaksal alati üks ja seesama: Keskerakond on lõputa lausloll ja täitsa põhjas. Enne kui hakata omaenda erakonna suursaavutusi teise või kolmanda Eesti esindajate eest hoolitsemisel suurisui üles haipima, võtab prohvusesaks eelnevalt alati pikalt-laialt heietada, kui hale, püksatu, külmetavatagumikuline ning alatu olevat Keskerakond eesotsas oma põrmukspaisatud juhiga…. Ju arvab Reiljanikene, et Rahvaliidu saavutusekesed sotsiaalalal siiski seda uhkemad näivad, mida enam ta eelnevalt Keskerakonna kallal manada võtab. Kuigi mina olen ise erakonnaväline nähtus, on minulgi Reiljani soigumistest ammu täitsa siiber. Üks viimatisi taolisi Reiljani umbluutamisi oli möödunud nädala lõpul lugeda Saaremaa lehes Meie Maa ning üksiti ka Raplamaa Nädalises ning mujalgi, kus Reiljan võttis idiootliku järjekindlusega ette Riigikogu liikme Heimar Lengi ühe hiljuti avaldatud kirjutise sotsiaalteemadel. Et Lenk muudkui valetavat, vassivat ja ajavat selles kirjatükis peaaegu et verist vahtu välja ning muudkui eksitavat rahvast, kui väitvat, et Keskerakond ka miskitpidi rahva toimetulemise eest hoolt kanda on võtnud. Tegelikult olevat Lenk aga alatu valetaja, kellele lihtinimese toimetulek mitte üks mõhk korda ei lähe ja kes tuleks kui mitte enne, siis just vabariigi järjekordse aastapäeva eel kas risti lüüa või siis… kuskil Luua pargis või vähemasti Tamula ääres Taara auks tõrvastest hagudest tehtud ja Rahvaliidu tunglast läidet kõrgel tuleriidal kuni viimse kondiraasuni ära põletada. Kõike seda vahust ja umbluulist silmas pidades hakkab Reiljanikese poliitartiklite mall ennast aga kordama või lausa lugejat tüütama, sest oma erakonna (Rahvaliidu) tegelikest saavutustest tal ju midagi kaalukat ette tuua paraku polegi, tehtagu või kogu oma erakonnaga tina või silitatagu oma erakonna juhtuluki(te) läikivat karva. Aga miskit positiivset Rahvaliidul kirjutada ju siiski on: kas või mõnesuguse kartellikese loomise esiotsa vägade edukad katsed nii põllumajandusmüsteeriumis kui mujalgi. Näiteks kergitati seal põllutöömüsteeriumis paar kuud tagasi suursaadikust Suure-Lähtru mõisahärra Helme asemele minister Estri nõunikuks keegi napilt paarikümneaastane plikuski Triin. Piigakene tõmmati sellele üliväga vastutusrikkale tööle otse tehnikaülikoolist. Mis sest, et lapsukese kõrvatagused veel piimalõhnased ning diplom ka saamata, aga väärt nõu ta oma värske arukusega ministriprouale anda igastahes suudab, sest on ennast kogunisti osanud juba Rahvaliidu püsiliikmeks sokutada. Et haldustudeng Triinukene tegelt vaid kohvivalamiskäskjala kohuseid saab täita ja muid lihtsamaid liigutusi suudab sooritada — kooliplikal ju muid erialaseid teadmisi polegi —, see ei lähe üldse arvesse. Peaasi, et neidis (mõni hea kuu tagasi olnud kuuldavasti veel laussüütukene) Rahvaliidu ülivägevasse liikmeskonda kuulub. Küll ta õpib, erakond kannab hoolt… Teine väärt persooniuuendus Rahvaliidu karja- ja jahimaadel on sutsukese pikema eellooga. Nimelt tehti ühel heal päeval maha, et EPA inseneriharidusega mehest, Kalver I Künnapuust nimelt, kellel ei erialaliselt ega ettevõtluses juba tükk aega mingit hakkamist polnud ning kellel kõik näpud lausa kirstupõhja kraapima kippusid, peaks saama parteiliselt järjekindel ja Reiljanite vennaskonnale ülimalt ustav muuseumidirektor. Ainukene rahvaliitlaste mõjuvallas olev muuseum on teadupärast Põllutöömuuseum ja sinna see Kalverikene pikemalt mõtlemata paika istutatigi. Mis sest, et asi pikemalt mõtlemata sündis — mõtelda ei suuda ka rahvaliidu ustav sõdur Kalver mitte kummagi otsaga mitte. Peaga seda ta ei saagi saama, aga nüüd on tulnud välja, et polegi alati sedasi nagu nõukaajal: kingib partei või jumal ameti või koha, küllap kingib ka mõistuse. Aga seda mõistust ja mõtlemisvõimet pole Kalver Künnapuul sugenemas ei peas ega paraku istmikuski. See-eest on mehikesel võim üliväga rängasti pähe löönud, sest loodus ju tühja kohta ei salli — kus aru ega mõistust pole, sinna sigineb seda vingem mõnutunne ootamatult sülle sadanud võimust. Ja alluvaid, kelle suhtes võimu näidata, on sel jupijumalal nüüd kogunisti kakskümmend! Ja hakkaski kohe peale: ühele asjatundmatu põrp või käsk, teisele lausjuhm direktiiv… jne. Ei läinud poolt aastatki, kui ennast seni pädevaks arvanud muuseumitöötajad riburadapidi lahkumisavaldusi kirjutama hakkasid. Nüüdseks on juba pooled muuseumiametnikud ja teadurid minema kablutanud ning kaadriauke täidetakse kas või rahvaliitlastest taksojuhtidega. Erakonnatruudus üle kõige, siis lööb ka sinu karv läikima! Igatahes. MIHKEL OINAS,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||