|
||||
Nr 2 (704) Neljapäev, 13. jaanuar 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Suure tormi tekitatud kahjusid annab kuid, võib-olla aastaid heastada. See nõuab tööd ja raha. Nõuab raha riigilt, nõuab raha igalt kannatanult. Kui meri tormab tuppa, tuul kisub puid juurtega üles, lõhub majade katuseid, veetulva alla jäävad aiad, tänavad, keldrid, autod, kaid ja sadamad, joogiveeta jäävad inimesed ning loomad, siis võib seda tormi nimetada looduskatastroofiks. Küllap oleksime võinud palju päästa, kui oleksime uskunud ilmateates antud tormihoiatust. Vähemalt need Osmussaarele tormivangi jäänud jahimehed oleksid võinud seekord kodus olla — vaevalt et see rebane, kelle nad maha lasksid, kaalub üles neile järele sõitmiseks tehtud kulutused. Nüüd selgub ka, missuguseid kindlustusfirmasid tulevikus oma kodu ja muu vara kindlustamisel eelistada. Kas neid, kellega sõlmitud lepingus tuleb mingigi hüvitise saamiseks eelnevalt näiteks kõik tormiga tekkida võivad kahjustused üles lugeda (ja kui nii on, siis võiks kindlustaja inimesele seda selgitada), või neid firmasid, kellega sõlmitud leping juba nüüd võimaldab kahjusid osaltki korvavat raha kätte saada. Koonerdamine pole kokkuhoid Nõnda oleks käesolevate tormikahjustuste hindamisel õige ümber sõnastada tuntud vanasõna kokkuhoiu kohta, mis ei tohtivat olla koonerdamine. Mida muud muidu öelda näiteks Tartu endise piimakombinaadi hoone uue katuse kohta, mille torm maha lennutas, paljastades ühtlasi vanad, uue katuse all peidus olnud vahetamata, poolpehkinud ja nüüd murdunud sarikad? Või mida öelda Viimsi valla Rohuneeme tee kohta, mis oli ehitatud lausa mere äärde, kuid jäetud mere poolt täiesti kindlustamata? Pühapäeva õhtul seda teed mööda sõitma sunnitutele lennutas meri koos veega kaela põhjakive. Nüüd, mil Rohuneeme tee on otsustatud jälle ümber ehitada, on kulutused muidugi mitu korda suuremad, kui oleksid olnud kohe korralikult ehitades. Oleme tohutult seotud Me kõik siin oma kalli maamuna peal oleme igapidi seotud üksteisega, üksteise käitumisega. See, senini mõnele kindlasti vaid elukauge targutusena näinud tõdemus sai taas tegeliku sisu ja kinnituse. Kas või siis, kui ETV-s sõna saanud klimatoloog Ain Kallis väitis, et ega meil n-ö oma kliimat polegi, me sõltume sellest, mis jõuab meieni kas läänest või idast. Seekord siis läänest, tekitades vaata et viimase sajandi suurimaid kahjusid Suurbritannias ning Skandinaaviamaades. Ühtlasi võimendas see õnnetus meie arusaamisi Kagu-Aasias toimunud katastroofist. Tunneme kaasa Lätile, kus on veel rohkem kahjusid kui meil. Kliima soojenemises on kindlasti oma süü ka põlevkivienergiale sätitud Eestil, kuigi keskkonna reostust on meil vähem kui mõniteist aastat tagasi. Peagi aga süttivad meie linnades taas suured pragisevad sädemeid ja suitsu pillutavad lõkked: põletatakse jõulukuuski. Kas me siiski ei võiks alles äsja ehetes seisnud puid vähem jõhkralt koristada, näiteks viia need puuküttega katlamajadesse? Või raiuda hagudeks ning puudeks, kinkides need ahiküttega korterites elavatele abivajajatele? Väikestest asjadest pidavat suured sündima. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||