|
||||
Nr 1 (703) Neljapäev, 6. jaanuar 2005 |
||||
|
Arhiiv |
Inimene ja ametnik Ligi 15 aastat tagasi, kui Videvik veel esimesi aastaid ilmus, arutasime oma pisikese ajutrustiga ka selle üle, mäherduseks võiks kujuneda lausa tühjale kohale tekkivas kapitalismis nn lihtsa inimese käekäik. Väikesed palgad, kerkivad hinnad, pisikene pension (elatusraha), tõusvad üürid, kallid sõidupiletid, järjest kättesaamatumaks muutuv arstiabi... Probleeme oli igapäevaellu tulvamas nii palju, et kirjandusemees Aksel Tamm (pärastine president Lennart Meri nõunik) jõudis oma elulähedases arutluskäigus (mis ka leheveergudel ilmus) mõtteni: toetamaks-abistamaks toimetulekuga hulgakaupa hätta sattunuid, oleks tarvis nn i n i m e s e ministeeriumi. Et elukogenud ning abivalmis ametnikud leiaksid ning annaksid vajadusel abi nendele, kes elurataste vahele sattunud. Ning inimesed pole ju kõik kaugeltki ühtviisi võimekad ega tugevad, et eluvõitluses läbi lüüa, sestap oli (ja on) abistamisvajadus kõigile ilmselge. Nõuka-ajal tegutses s o t s i a a l h o o l d u s m i n i s t e e r i u m, mille haldusalasse kuulusid invaliidid, erivajadustega inimesed ning pensionärid. Riiklikud hooldekodud ning pensionide määramine ning väljamaksmine oligi tolle ministeeriumi põhiasi. Eesti iseseisvudes peeti millegipärast otstarbekaks liita hoolekandele ning pensioniasjandusele veel tööhõive ning ulatuslik meditsiinivaldkond ning uue ühendministeeriumi nimeks sai teatavasti sotsiaalministeerium. Aastad hakkasid veerema, kabinetid kiiskama, ametnikkond kasvama, priskenema nende palgad. Aga mis on saanud vahepeal inimesest, kõrgeima võimu kandjast? Mil määral võib ta oma eluprobleemide leevendamisel loota tollele hiidministeeriumile ja tema ametnikule? Et tavakodanikul toimetulemisega probleeme tekkima peab, on juba parteide ja valitsuste “targal juhtimisel” meie argiellu sisse programmeeritud. Sestap pole olnud lootagi kiire kihistumise peatumist — sotsiaalsed pinged hoopis süvenevad. Nüüdseks on, võrreldes Euroopa arenenud riikidega, meil madalapalgaliste ning kõrgema sissetulekuga inimeste tulude vahe ligi 4 korda suurem… Keskmise pensioni ostujõudki langeb, kuigi riigiisade mesijutust võiks järeldada vastupidist…. Ja kui teil juhtumisi on veel lihtsameelset lootust ametniku soojale suhtumisele teisse ja teie muresse, siis — hoidke parem ministeeriumist kaugemale! Näiteid kui küllusesarvest… Nõnda vihastas mullu kevadel noor invavaldkonda “kureeriv ja juhtiv” ministeeriuminoorik Jõgevamaalt helistanud pimeda peale, saates eidekese lausa Venemaale, sest too julges EV riigiametnikku tülitada. Abivalmis Hiiumaa sotsiaalametnik maabus Gonsiori tänavas lõputus luksremondis olevas haldushoones ning temast sai asekantsler. Nüüd nuriseb ta pensionäride organisatsioonide esindajate kallal, kui need põhjendatult kogu pensioniraha väljamaksmist soovivad, süüdistades neid… mingis numbrite ja arvudega manipuleerimises. Mitmel korral on see väga enesekindlaks “kasvanud” asekantsler üritanud TV vahendusel veenda pimedaid, et nendelt sadade kroonide pensionist mahavõtmine olnud põhjendatud, sest… pimedad on saanud “hoolitsevalt” riigilt nüüd geniaalse soovituse kanda pensioni saamise asemel… valget keppi. Niisiis: loodetud i n i m e s e ministeeriumi asemel on Gonsiori tänavas hoopis a m e t n i k e ministeerium. Tervishoiuökonoomikast pole õrna aimugi Arstiabi kallinemine ning ravimifirmade kasumivajadustest ajendatud ravimihinna permanentne tõusmine näikse olevat asi, millega meil ilmtingimata leppida tulevat. Kuulasin esmaspäevases “Päevatee” saates minister Marko Pomerantsi selgitamist ravimihindade ümber. Mulle jäeti vägisi mulje: tegu on ju lausa erilise hoolitsusega haige(võitu) inimese eest, sest nüüd on meil viimaks justkui enneolematu võimalus minna üle märksa odavamale ning vaata et veelgi efektiivsemale koopiaravimile, mis sest, et tihtilugu too koopiatoode ühele või teisele põrmugi ei sobi — inimese oma viga, kui ta odavamat aseainet ei kannata… Tulumaksuprotsendi vähendamine rikkurite esmahuvides on üks põhjusi, miks ravimite hindu tõstma peab — eakad apteegist ravimite ostjad ju Soome elama ei saa minna, nagu seda teevad arstid, kui neil siin palka ei tõsteta. Nõnda tuleb-saab tõsta mõlemaid — kui ravimid kallinevad, siis on hõlpsam arstidelegi juurde maksta. Aga operatsioonijärjekorrad ulatuvad mõne lõikuse puhul juba aastani. Ikka raha, see napp raha… Kui raha napib, tuleb seda enne väljaandmist paremini lugeda. Aga seda lihtsat tõde meie sotsiaalministeerium ei suvatse tunnistada. Äsjases vestluses pädeva meditsiinidoktoriga kuulsin, et ta teinud koos grupi mõttekaaslastega juba minister Lauristini ajal ettepaneku luua ministeeriumis lüli, mille ülesanne oleks tervishoiuökonoomika probleemide analüüsimine. Sinnapaika see tervishoiuökonoomika siis jäi ja jääb ilmselt nüüdki — abiminister Külvar Mand ei paistvat lihtsalt Pomerantsi tagant nii palju välja, et tal vastavate sammude tegemiseks voli oleks. Räägitud temaga aga on. Aeg tiksub, arstiabi vallas aga läheb kõik isevoolu. Pole ei ministritel ega Riigikogu sotsiaalkomisjonil nii palju oidu, et tervishoiu olukorda majanduslikus mõttes analüüsida ning arstiabiga seonduva allavett libisemist peatada. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||