|
||||
Nr 45 (702) Neljapäev, 23. detsember 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kui jaanituled said põlenud, hakkasime ootama. Et kui jõulud tulevad, vana-aastaõhtu tuleb, et siis… Jah, siis saab kõik teiseks. Uueks. Paremaks. Ilusamaks. Nii on ju alati oodatud, alati salamisi loodetud, et aasta kauneimal õhtul läbi tardunud maa kasvab lumepuu, üle lumise maa valgete lindude hääl klukluu, klukluu kaugete kirikukellade kuminas vastu kumiseb, et lumelinnud painutid puid, langeden peksid nad tiivuga lund. Kõik on valendav ja hele, külm juukseisse põimib härmalõngu ja jõululumme vaibub linna kära. Nõnda me Kalju Lepikult, Henrik Visnapuult ja Heiti Talvikult laenatud sõnadega oleme oodanud ja unistanud… Paraku on tänavu taevas madalal. Tuli talv, tumetusane liiga, porihall mantel üll. Aga mida see sisuldasa muudab? Küllap ei tohiks miski muutuda. Aastalõpp on, on alati olnud tagasivaatamise ja kokkuvõtete tegemise, tulevikule mõtlemise aeg. Ons tähtsust, kas langeb lund või tibutab vihma, mõtteteed on mõtteteed, siledad või konarlikud meis enestes käia. Toimetusse toob päkapikk rohkesti kirju. On pühadesoove ja tervitusi, on juttu sellest, mis südamel, on jõulu- ja uusaastameelisklusi. Olgu tänatud kõik sooja südamega saatjad! Ent tihti tuleb tunne, et õiged jõulud on jäänud lapsepõlve, vanaema vokivurina ja vanaisa toodud jõulukuuse aegadesse, kui väikesed mikud-mannid põrandal õlgedel hullasid. Need pisarniisked meenutused tekitavad kaksipidi tundeid. Me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt, mida kaugemale too maa nihkub, seda elavamaks saavad mälestused, seda enam olnut tagasi tahaks. Aasta kauneimal õhtul mõte käib kaugeid kaotatud teid, peatudes kõigel ju lapseeast nähtul; täna see jälle kui aardeleid. Vaadates pühale puule, otsin palvuses neid, neid, keda keegi ei kuule, neid, keda keegi ei näe. Neile ma läidan küünalde leegi, neile ulatan käe. (M. Under.) Ent mida sügavamal mälestustes elada, seda lõdvem on side tänase päevaga, seda hägusam on elupilt. Ei ole sellest irdelust pikk tee ka tülpimuse, tühjustunde, kibestumise ja nn jõulustressini, mille eest meedikud juba ammuilma on hoiatanud. Küllap johtub inimese iseloomust see, kas osatakse, kas suudetakse end olnust lahti rebida, öelda endale, et see, mis oli, oli ju ilus, ent täna elame tänases päevas, ega seegi vähem ilus ole. Ilusat ja head tuleb vanuigi ehk veidi rohkem, veidi jonnakamalt otsida, aga olemas ta on. Igaühel meist. On inimesed, need omad ja head, on sündmused, mis meele hellaks teevad. Väga palju on — vaja vaid teraselt vaadata, vaja näha ja meelde jätta. Julgeda uskuda ja julgeda armastada. Ja seda kallitele öelda. Maailm kasvab iga aastaga väiksemaks. Möödunule tagasi vaadates, olnust kokkuvõtteid tehes ei mõõda me ainuüksi koduseid asju, oma pere head ja halba. Eesti sai NATO vihmavarju alla, on Euroopa Liidu liige, rahvas on juba euromündi kujundusegi ära valinud. Kuigi me endale täpselt ehk seletada ei oska, kuidas, ent maailm on meid muutnud. See, mida tehakse Iraagis, mis toimus Beslanis, kuidas elab Ukraina, on ka meie mure. Meie aastat ergastasid laulu- ja tantsupidu, mis andsid taas kord veendumuse, et Eesti rahvas on üks tore rahvas. Mis seda veendumust veel toetab? Oleme ehk hoolivamaks muutunud, paneme ehk rohkem tähele ka neid, kel raske. Küllap igaüks paneb enda jaoks ritta just selle, mis on temale oluline. Kindlasti ei saa seegi meepott ilma tõrvatilkadeta, kuid need ei tohiks magusamekki rikkuda, pipratera ju see on, mis näitab, kui magus on suhkrutükk. Ärgem siis küsigem, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Tehkem endale selgeks, et selliseks, nagu ta praegu on, oleme me oma väikese Maarjamaa teinud üheskoos. Oma otsuste ja valikutega, vahel ka suutmatuse ja tahtmatusega otsustada. Öeldakse, et kaua tehtud, kaunikene. Meil ei ole veel kaua tegemise aega olnud. Küllap kunagi ka kaunikene valmis saab, vaja vaid kannatust ja tööd. Mäletame ju küll, mida Tammsaare on öelnud: “Tee tööd, siis tuleb ka armastus!” Toogu jõuluaeg ja algav aasta meile rahu, aega mõelda ja rõõmu tunda, toogu teadmise, et meid kõiki on kellelegi vaja ja üheskoos oskame oma elu ilusaks teha! Häid pühi! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||