|
||||
Nr 44 (701) Neljapäev, 16. detsember 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Keda või mida lugeda suureks, sõltub mitte ainult hinnatavast, vaid ka hindajast — lapse jaoks on isa või ema suur, vanemate meelest laps väike. Keerulisem on inimese teenete hindamine — ka väike inimene võib sooritada suuri tegusid, suur inimene võib osutuda tühiseks. Eks igal rahval on omad kriteeriumid, mille järgi ta oma poegi-tütreid hindab. Inglismaal korraldatud konkursil “Suured britid” jõudsid esikümnesse tagantpoolt võttes admiral Nelson, kes võiduga Trafalgari lahingus tagas Briti impeeriumi säilimise; Oliver Cromwell, kelle ajal pandi alus Inglise parlamentarismile; kuninganna Elizabeth, kelle ajal toimus suur edasiminek muuhulgas kirjanduse ja kunsti valdkonnas. Nendest kõrgemale kohale jõudis kuulsaim biitlitest John Lennon ja meile küllalt tundmatu Isambard Kingdom Brunel, keda omal maal tuntakse suure leiutaja ning ehitusmeistrina. Number viis oli loodusteadlane, inimese põlvnemise teooria rajaja Charles Darwin, neljandale kohale hääletati Shakespeare ja suurest kirjanikust koha võrra kõrgemale printsess Diana. Suuruselt teiseks peeti Winston Churchilli ja kõige rohkem hääli sai Isaac Newton. Soomlased hääletasid kümne suurima hulka mitmed oma kunagised ja ka praeguse presidendi. Küsitluse korraldas Yleisradio TV1 ning hääletusprotseduur kestis kogu tänavuse aasta, sest kõigepealt valiti sada suurt soomlast. Finalistideks loeti neist kümme, kellest kõigist esitati pooletunnine telesaade. Hääletus lõppes 5. detsembril, Soome iseseisvuspäeva eel, ja siis kuulutati välja tulemused. Esimene — marssal ja president aastatel 1944–1946 Mannerheim, teine — president aastatel 1940–1944 Risto Ryti, kolmas — president aastatel 1956–1982 Urho Kekkonen, neljas — kindral Adolf Ehrnrooth (1905–2004), viies — praegune president Tarja Halonen, kuues — lastearst Arvo Ylppö, seitsmes — soome kirjakeele rajaja, 1543. aastal soomekeelse aabitsa avaldanud Mikael Agricola, kaheksas — helilooja Jean Sibelius, üheksas — kirjanik Aleksis Kivi ja kümnes — rahvaluuleteadlane, “Kalevala” kokkuseadja Elias Lönnrot. Nagu näeme, on kümne esimese hulgas mitmeid neid, kelle pildid või kipspead kaunistavad koole ja ametiasutusi või kellele on juba jõutud püstitada ausambaid, nagu näiteks marssal Mannerheim (1867–1951), kes viis Soome vabadussõjas ”valged” võidule, saavutas Soomele iseseisvuse ja kui Nõukogude Liit 1939. aastal Soomet ründas, suutis koondada soome rahva sissetungijate vastu. Meile, eestlastele, on kindlasti hästi tuntud aastatel 1956–1981 presidendina tegutsenud Urho Kekkonen, kelle koha üle Soome ajaloos on pikalt vaieldud, nagu ka tema visiidi üle Eestisse umbes 40 aastat tagasi, mida ühelt poolt on peetud ametlikuks Nõukogude okupatsiooni tunnustamiseks, teisalt aga kaugnägelikuks julgustuseks eesti rahvale. Tartu Ülikooli aulas pidas Kekkonen heas eesti keeles nüüdseks legendaarseks muutunud kõne, milles ta rõhutas eestluse ja soomluse hingelist lähedust. Pärast Kekkoneni visiiti taastati 1939. aastal katkenud Tallinna ja Helsingi vaheline laevaliiklus ja esimene “valge laev”, väike Vanemuine saabus Helsingist Tallinna 1965. aasta juulikuu algul, pardal paarsada soomlast. On loogiline, et soomlaste esikümnes on presidendid, väepealikud ja soome kultuuri klassikud, kellest meiegi oleme üht-teist kuulnud. Tähelepanelik lugeja ehk märkas aga sedagi, et kuuendal kohal suurte soomlaste nimekirjas on Arvo Ylppö. Pooletunnisest telesaatest jäi meelde, et suuresti tänu temale kehtestati kohe pärast sõda Soomes, selles räsitud ja ränga võlakoormaga riigis kõigile lastele tasuta koolitoit. Huvitav, miks siin, väidetavalt edukas Eestis pole tänaseni seda tehtud? Arvo Ylppö elas üle saja aasta vanaks (1887–1992) ja lõi korraliku riikliku lastehaiglate, nõuandlate ja hoolekandeasutuste võrgu, mida toetavad vabatahtlikud ühendused eesotsas Mannerheimi Lastekaitseliiduga. Mida meil on vastu panna? Ligi neljandik lastega peredest, kes elavad alla vaesuspiiri, ja suur hulk neid, kes hädavaevu ots otsaga välja tulevad? Suurte soomlaste juurde tagasi tulles — neid on võrreldud arhitekt Alvar Aalto ehitistega, sest nad on vabad, avatud valgusele ja loodusele. Mitmete kuulsate eestlaste kohta on aga öeldud, et nad on pigem sissepoole pööratud, rõhutud, suletud, kuidagi kägaras. Näited: Tuglas, Tammsaare, Suits, Under, Masing, Tubin, Wiiralt. Ega paljud poliitikudki suuda kuidagi selga sirgu ajada. Muidugi, iga loomeinimene ja poliitik on kinni oma maa ajaloos ja kui see on lühike ja madalalaeline, siis kipub ka looming ja tegutsemine jääma piiratuks. Mida öelda Eesti “suurte” kohta? Kes need võiksid olla? Mingeid vastusevariante leiab Eesti Entsüklopeediakirjastuse 2002. aastal ilmunud teatmeteosest “Sajandi 100 Eesti suurkuju”, kuid sealt puuduvad ju Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula ja mitmed teised varasema perioodi “suured”. Iga rahvas vajab positiivset ajalugu, oma võite, kangelasi, aga ka teadmisi negatiivsetest “kangelastest” ehk kaabakatest, kes omal kombel rahva ja riigi saatust mõjutanud. Kes on meie “kõige-kõigemad”? Millal sellise ülevaateni jõuame? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||