|
||||
Nr 43 (700) Neljapäev, 9. detsember 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Niimoodi on oma luuletuses “Mida mõtleb mees?” kirjutanud August Sang. Ja pannud nii mõnegi juurdlema, miks võiks vanana inimesel hea olla. Võib-olla sellepärast, et elu jooksul kogetu ja kogutu on vana inimese paljudest teda nooremana kiusanud vajadustest vabastanud, võib-olla sellepärast, et ta võib nüüd rahulikult kodus olla? Mäletame ka koolipõlves üksteise salmikutesse kirjutatut: Kui sul habe hall on suus, poegi, tütreid viis või kuus, sooja ahju taha poed ja neid mälestusi loed. Kust see salmike pärit on, kes seda teab. Igatahes muretust ja sooja tuba see kaugeks tulevikuks lubas, üheks rõõmuks veel heade koolikaaslaste meenutamine. August Sanga teise luuletuse “Soov” mõte lööb aga hoopis rahutuse rinda: Kui elureegliks saab ettevaatus, kui käima hakkan ma käidud teel, sel kurval tunnil, mu helde saatus, üht, viimast armu ma palun veel, et siiski täitsa sa mind ei hülgaks, vaid leida laseks mõnd ausat meest, kes sõbrateeneks mu näkku sülgaks ja ütleks: “Lurjus, käi tee pealt eest!” Mäletan, kuidas seda luuletust esitas meile, tudengitele, Voldemar Panso. Oma võimsa hääle ja täieliku sisseelamisega. Mäletan meie, noorte kaasaelamist. Aga mitte ainult noortele ei meeldinud see mugandujate vastu suunatud, üleskutsena kõlanud luuletus, niisamuti nagu “Mida mõtleb mees?”. August Sang sai 1969. aastal selle viimase eest Juhan Liivi luuleauhinna. Milline elufilosoofia on Eesti Vabariigi ajal vanaduspensionile jäänul? Ühelt poolt on tahtmine sooja ahju taha pugeda (kui soe ahi ikka olemas on), teiselt poolt, et endale rohkem soojust kindlustada, edasi töötada. Millisel tasemel, seda otsustab inimese tervis, talle kaasa antud elujõud. Igal juhul saab elust paljuski ettevaatus, võib-olla ka käidud teedel käimine. Vaevalt küll, et sõbrateene osutaja meie ajal pensionäri töölt minema kihutab, pigem ikka tööandja. Tööandja maksab palka, kuid mitte tööl koperdamise ega teistele jalgu jäämise eest. Kui rahandusminister selgitas, et mõne aasta pärast on meil poole vähem töötegijaid ning sellepärast tuleks tõsta tööviljakust, mis olevat praegu vaid 40 % Euroopa Liidu tööviljakusest, võib-olla lühendada töötajate puhkusi või lasta neil hiljem vanaduspensionile jääda jms, siis ei saa neid ministrile esimese hooga pähe tulnud ettepanekuid kahjuks päris tõsiselt võtta. Miks? Sellepärast, et suur hulk (sealhulgas korralikke ja elukutse omandanud noori) inimesi on töötud, suur hulk tööinimesi kannatab tööst tekkinud stressi käes, meeste keskmine eluiga on nii lühike, et nad peaaegu ei saagi pensioniealistena elada. Nii paistab meie elu- ja töökorralduse masinavärgis midagi katastroofiliselt käest lastud olevat. Võiks uurida, kui paljud pensionärid ja miks on sunnitud oma pensionist lapsi või lapselapsi toitma ning katma. Selle alusel saaks teha järelduse, kas on õige kehutada vanaduspensionäre väikese tasu eest edasi töötama või eelistada töölevõtmisel noori, makstes neile tublit tööd nõudes ka äraelamist ning laste kasvatamist võimaldavat töötasu. Paanikata vananemine on omaette kunst. Moodne vananemiskunst teab välja pakkuda vanaduse eelise võrreldes noorusega. Nimelt olevat selleks rahulikkus, millest omakorda sünnib suurem sallivus. Seda nii iseenda kui ka teiste suhtes. Meile tundub küll nii, et mida vanemaks inimene saab, seda närvilisem ta on. Küllap on see meie elu eripära. Kuni kõrge vanaduseni on hinnatud ikka need inimesed, kes rohkem kodust väljas käivad, laulavad ja tantsivad. Nendest tehakse ühtlasi rohkem juttu, neid tuuakse teistele vanadele eeskujuks. Peresambaks on aga siiani see vanaema, kes kodus lapselapsi karjatab ning töölt tulijatele koguni söögi valmis teeb. Tema on salliv ja kannatlik noorte suhtes, sest ta on harjunud elama koos noortega. Ta on muutunud koos noortega. Moodne vananemise käsitlus pakub välja veel ühe vanaduse eelise: vajaduste puudumise. See aga on eelis, mis peab olema n-ö välja teenitud, pälvitud. Niisiis ei taha küps vana inimene just nüüd elult veel võimalikult palju saada. Vastupidi, ta tahab hoopis anda, sest “ega ma ju midagi hauda kaasa võta”. Millal keegi küpse vanaduseni jõuab ja kas üldse jõuab, on muidugi eriküsimus. Ilmselt tahab ka see seisus aega sisseelamiseks, selle kõige mõtestamiseks. Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla… Luuletaja August Sang (1914 – 1969) ise vanaduspõlve tunda ei saanud, sest lahkus juba keskeas. Küllap oli temas nii palju küpsust, et ta teadis, mismoodi vanadust hinnata, kuidas sellest omas ajas kirjutada. Meie jääme jätkuvalt pead murdma oma vanaduse üle omas ajas. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||