|
||||
Nr 35 (542) Neljapäev, 6. september 2001 |
||||
Arhiiv |
Saagem tuttavaks Valga ühe kolmeliikmelise perega. Kolmeliikmelisi peresid on Eestimaal üsna arvukalt, selliseid kolmeliikmelisi, kus ainult naised, ilmselt vähem. Maime Vettiku pere on erandlik selle poolest, et pereema, kes sai 11. juunil kuuekümneseks, saab kümme aastat pensioni — tervise pärast —, aga mõlemad tütred püüdlevad Tartus kõrgharidust. Piia õpib põllumajandusülikoolis veemajandust ning Hiie taotleb rakenduslikku kõrgharidust Tartu meditsiinikoolis. Peres on olnud häid ja halbu päevi. Kui kaugemale tagasi vaadata, siis õnn tuli õuele ajal, mil Maime isale anti Vabadussõjast naasmisel Võrumaal Mõnistes Aidamäe talu, õnn ja rõõm oli muidugi ka neil päevadel, kui Maime Peegist sai Maime Vettik, ja siis, kui sündisid tütred. Maime päikselises korteris meenutame möödunud aegu. Kohe pärast keskkooli lõpetamist tuli ta kohalikku trükikotta, esialgu õpilaseks, seejärel käsiladujaks. Tähthaaval pani kokku pulma- ka peiekutseid, tegi 13 aastat kõikvõimalikke trükivorme. Siis pakuti müüja kohta samas majas asuvasse raamatukauplusse, kus möödus tosin aastat. Raamatupoe müüja ei saanud tollal igavleda, raamatud olid odavad, neid osteti aktiivselt. Tööpuudust neil aegadel ei tuntud. Tööd pakuti kultuuriosakonna raamatupidamisse, seejärel tarbijate kooperatiivi Valga kesklinna suurde toiduainekauplusesse. Kui senised töökohad olid olnud üsna väiksepalgalised, siis Võidu poes sai üle 200 rubla kuus. Koos abikaasa teenistusega võidi hakata koguma raha auto ostuks. Autoraha saigi kokku, auto jäi siiski ostmata, sest puudus garaa¯. Aga kogumine ei olnud asjata. Krooni kehtestamisel sai autorahaga osta välismaise kasutatud elektripliidi! 1976. aastal täitus suvekodu ja oma aia rajamise unistus. Ega esialgu muud olnudki kui 1000 ruutmeetrit maad aianduskooperatiivis Suvi. Suudeti ehitada väike puhkeruum ja kaks kasvuhoonet. Abikaasa Harri tervis, mis oli järjest halvenenud, ütles üles, ta suri 1989. aastal. Tütar Piia oli siis kaheksa-, Hiie seitsmeaastane. Ema jäi kahe tütrega. Tal oli küll palju tuttavaid, arvukalt sõbrannasid, isa-ema olid aga surnud, õdesid-vendi ei olnud. Elu tahtis elamist, tütred kasvatamist. Abikaasa kaotuse valust aitasid üle saada lapsed. “Eriti rõõmustas see, et tütred püüdsid jõudumööda pere majandust vee peal hoida. Neil aastail oli hea mustikasaak. Paljud pensionärid ja ka tööeas naised kasutasid suvist puhkuseaega mustikate korjamiseks. Siiamaani on meeles, kuidas Piia ja Hiie käisid koos minu sõbrannadega mustikal — ühel päeval korjasid marju, teisel päeval puhastasid neid ja viisid kokkuostu. See oli päris hea teenistus. Tüdrukud teadsid, et sel viisil saab jõudsamalt uusi riideid ja jalavarje. Koolilapsel pidi ju olema kolm paari jalanõusid: ühed tänaval käimiseks, teised kooliruumide ja kolmas paar võimlemistundide jaoks. Ega ainuüksi mustikarahaga tüdrukud riidesse saanud, põhiosa tuli ikka minu palga- ja pensionirahast. Rublaaja lõpul hakkasin saama 117 rubla pensioni, see oli rohkem, kui ma sain kunagi trükikojas. Olen võrrelnud, et rublaaegne pension oli mitmeid kordi toekam kui minu praegune 1595 krooni suurune elatusraha, sest toit ja muud elutähtsad asjad olid palju kordi odavamad,” arutleb Maime. Emal on hea meel, et tüdrukud on töökad. Juba keskkooliajal said õmblemise selgeks ja hakkasid endale riideid tegema. Hiie õppis keskkooliajal ka õmblusklassis, Piia on aga pärinud õmblemishuvi ja -talendi vanaemalt. Õmblemisoskus kulub ka tudengipõlves marjaks ära. Kangapoodidest hangitakse kleidi- ja seelikuriiet ja riidereste. Piia õppelaenust suudeti sedavõrd kokku hoida, et saadi õmblusmasin osta. Emal ei ole muret, tütred panevad end ise riidesse. Tõenäoliselt on kujunemas harjumus kogu eluks. Eks me kõik ole pärit ikka lapsepõlvest. Vettikute pere kaks tudengineiut on aegsasti õppinud töötama. “Iseteenimise maitse said nad suhu juba mustikate korjamise ja müügiga,” arvab ema. Ehk ka sellega, et aianduskooperatiivis olid neil omad sibulapeenrad, kuhu emal ei tarvitsenud näppu külge panna. Ja kui koolivaheajal tuleb ema tuttavalt, Tartu turu kioskipidajalt kutse tulla mõneks päevaks appi müüma, siis ei öelda ära. On muidki teenistusotsi. Piia töötas eelmisel suvel Tallinnas ehitustööl. Jõululaadal oli müümas 17 päeva. Ega noorem sõtski maha jää. Isegi mitte Rootsi-sõidust. Piia lõpetas põllumajandusülikoolis teise ja Hiie meditsiinikoolis esimese kursuse õppelaenu abil, kumbki laen on aastas 15 000 krooni. Kahe peale jagatakse 861-kroonine toitjakaotuspension. Piia sai läinud õppeaastal ka stipendiumi. “Kui tüdrukud nädalavahetustel koju tulevad, olen püüdnud neile ikka midagi toidupoolist kaasa panna,” ütleb ema. Pensionist ja mõnest asendustööst on piisanud 48-ruutmeetrise korteri üüriks, elektri- ja telefonimakseteks. “Talvel olen võlas, suvel, kui kütte eest ei tule maksta, saan võlast valla. Sotsiaalabi ei ole taotlenud, kuigi talvel kuluks see ära küll.” Tõepoolest — kui püüda kõigest väest, saab üle igast mäest. OLIVER UIBO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||