|
||||
Nr 41 (698) Neljapäev, 25. november 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kelle lapsepõlve kuldne karjapõli on ilmestanud, küllap need toda kivikuningamängugi on mänginud. Ikka jooksujalu kivi poole, kes ees, see mees. Saab enne üles ja võib siis teistele sõnavahtu kaela kallata. Ja sõltub ainuüksi “kuningast”, kelleks ta allolijaid peab, mil viisil ta nendele oma üleolekut tunda annab. Õigupoolest peaks see kivikuningamäng ju lapsepõlve jääma, kuid ju on inimloomusele omane soov natukene teistest üle olla, ilusam olla, rikkam muidugi ka. Targem… Ei, tarkus kindlasti nende omaduste hulka ei kuulu, mis ilmtingimata peavad elu kaunistama. Viimaste nädalate Eesti elu on seesugustele mõtetele rohket ja kibedat toitu andnud. Ilmselt on ütlemine “Eesti elu” küll suur liialdus. Ei ole tavalisel Eesti inimesel asja ei tootsipulmaga, ei “pisikeste valgete ussidega” äraostmatute tulevikuulmadega. Eesti elab oma elu, tehakse tööd, nähakse vaeva, käiakse koolis, sünnitatakse lapsi ja surutakse viimsele teele läinu silmad kinni. Nagu mullu ja muistegi. Või siiski mitte täiesti samamoodi, sest inimene olevat ühiskondlik olend, keskkonna produkt, nagu vanasti tavatseti öelda, seda teab ju vanasõnagi “Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja mina ütlen, kes oled sina”. Niisiis oleme tahes-tahtmata mõjutatavad-kujundatavad. Millisteks me saame, oleneb ja ometi ei olene ka meist enestest. Sellele mõeldes hakkab natuke kõhe. Riigikogu tööminut, üks ainuke minut maksab 2703 krooni, teisisõnu rohkem kui tavalise Eesti eaka inimese kuupension. Kümneminutiline vaheaeg niisiis 27 030 krooni. Mitu vaheaega riigieelarve teise lugemise ajal võeti? Kui kalliks läks rohkem kui 200 parandusettepanekuga streikimine riigile, s. t meile kõigile? Kas esitada nüüd Keskerakonnale miljoniarve ja süüdistada neid jõhkras raharaiskamises? Või siiski mitte, ehk visata kivi koalitsiooniteerulli kapsaaeda? Ei ole seni ükski valitsus opositsioonis olijaid sootuks mittemiskiks pidanud. Praegune seda teeb, kuigi opositsioon esindab rohkem kui 40 % valijate huve. Kui see ülbus ei ole, mis asi see ülbus siis üldse on? Ehk poleks mõtet sellest rääkida, ehk tasuks sinisilmselt uskuda, et Toompeale on valitud need kõige-kõige… (targemad, ausamad, äraostmatumad, hoolivamad), ent äsjane arvamusküsitlus näitas, et Res Publica poolt hääletaks, seda erakonda usaldaks praegu napp 5 % hääleõiguslikest kodanikest. Vaid kümne palli jagu kõrgem on Reformierakonna reiting. Ei maksa kivikuninga silmis all olija miskit. Kes juba kord üles Vargamäele on pääsenud, see end seal kuningana tunneb. Ei tahaks soiguda, et vanasti oli rohi rohelisem ja need sinatsed teised head asjad. Paraku üha sagedamini sunnib elu ise mõtlema ühest ammu moest läinud mõistest, eetikast nimelt. Kui kõrgkooli rektorist kui bordellis möllajast räägitakse, mis siis, et see läbupidu paar aastat tagasi toimunud… Või just “siis”. Sest ehk ei olnudki hunt põõsas, ehk kahistas tõesti ainult tuul kuivanud lehti, kuid nüüd, läheneva rektorivalimise eel on hea, kui saab veidi mudamaadlust korraldada, veidi pori näkku pilduda. Väidetakse, et kõige menukamad telesaated olevat praegu reality show’d, noh, teate ju küll, need, kus näidatakse, kuidas kamp igavast argielust tüdinenuid džunglisse satikaid sööma sõidab või ühise äri nimel ühist voodielu elab või omast kodust, mehest ja lastest tüdinenud naised kodusid vahetavad — või on hoopis mehed oma kaasadest tüdinenud ja tahaksid mõnda aega võõrast verd imeda, ränka raha selle eest saada veel pealegi. Aga elu ei ole ju šõu, elu on elu, paljutahuline ja mitmekihiline, seab aina valikute ette ja karistab valede valikute eest. Millise jälje jätab inimese hinge see, kui ta raha nimel peab loomuvastaseid valikuid tegema? Millal need tavamõistusele loomuvastastena tunduvad valikud vägagi loomulikud hakkavad olema? Meedikute kümme käsku on kokku võetud kahte sõnasse: ära kahjusta! Kogu see ühiskonnas toimuv mudamaadlus todasama ühiskonda, meid endid, paratamatult ju kahjustab. Kui tahaks vandenõuteooriaid uskuda, usuks, et see meeletu rahajanu, piirideta kõikelubatavus, mängukirg elu asemel on kellegi pahatahtliku toimetamise tulemus, olgu tegu siis vabamüürlaste, juutide, illuminaatide või kelle tahes vandenõuga meie väikese, ent tubli rahva vastu. Vandenõuteooriate usulahku kuuluda ei taha, kuid miks-küsimus piinab küll. Ei, ärge saage minust valesti aru, ei taha ma tagasi ei ranget tsensuuri, ei personaalküsimuste arutamist ega muid käsuühiskonna rekvisiite, olen aga siiralt (ehk naiivselt) veendunud, et demokraatia ei tähenda kõikelubatavust ja omariiklust ei tohiks kooreüraski kombel seestpoolt läbi närida. Kui me teadlasi ei usu, keda siis veel usume? Teadlased aga väidavad, et kui Eesti elu praegusel moel edasi kulgeb, lakkame rahvusena olemast juba üsna pea. Ja milleks siis veel keel, põhiseadus, sinimustvalge või hümn, kui pole, kelle südant need soojendavad? Kivikuningamängud ülalt alla, iga mittemina sitasitikaks pidamine lõpuks selleni aga viib. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||