|
||||
Nr 40 (697) Neljapäev, 18. november 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Paar päeva enne pühapäeval Pärnus peetud Eestimaa Rahvaliidu järjekordset (XI) kongressi lansseeriti ajakirjanduses eelinfot, et Rahvaliit kavatsevat kongressil teha ettepaneku vasakjõudude koondumiseks (millalgi isegi ühinemiseks) Eestis. Et Eesti rahvas (sisuliselt kogu nn teine Eesti) on viimasel aastakümnel pidanud vägagi palju kannatama ning paljustki inimväärsest loobuma riigis võimule pääsenud paremerakondade väärastunud sotsiaalkursi tõttu, siis pidasin vajalikuks Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile tagasi helistada: võtan vastu Rahvaliidu kutse viibida kongressil ajakirjanikuna. Sest vaatamata firma-, asutuste- ning kas või haiglajuhtide peaaegu et europalkadele pole lihtsamate tööde tegijate palgad sugugi euroopalikud, vaid ligi kümme korda (pahatihti enamgi) väiksemad. Kümme korda madalamad on ka siinsed pensionid ning vaatamata pensionäride nõudmistele hoitakse pensionid mitmesuguste seadusandlike nippidega vähemalt veerandi võrra veelgi madalamal, kui nad tegelikult — sotsiaalmaksu laekumisest johtuvalt — olla võiksid. Ning Rahvaliitki on pensionirahade “kõrvaletoimetamiseks” koos võimul olevate paremerakondadega (Res Publica, Reformierakond) nõus pidanud olema. Minu kui Videviku peatoimetaja ja endise Pensionäride ja Perede Erakonna aseesimehe huvi Rahvaliidus kavatsetava vastu on jätkuvalt põhjendatud seetõttu, et Rahvaliidu laialt kavandatud plaani või visiooni kohaselt esindada kogu Eesti rahvast liideti kunagi märkimisväärset reitingutoetust pälvinud EPPE umbes pool tosinat aastat tagasi Rahvaliiduga. Sealjuures lubati laiajooneliselt, et Rahvaliidul olevat võimalik kõiki neid pensionäride-perede kaitsmise eesmärke ja ülesandeid suure erakonna nõu ja jõuga märksa tagajärjekamalt täita kui suhteliselt väikesel EPPE-l. Aga paraku ei läinudki kuigi kaua, kui Rahvaliidus vajusid tagaplaanile sotsiaalprobleemid, esiplaanile jäid ikkagi põllumajanduslike suurtootjate esmahuvid — kohalike liha-, piima- ja veinitootjate kasumid ja nende suurendamine, keskkonnamajanduse lahendite kohandamine erakondlikele huvidele jne. Krooni pähe rahvaliitlikule suhtumisele pensionäridesse pani umbes pool aastat tagasi RL-i esimees Villu Reiljan ise, kui ta erakonna juhatuse koosolekul vastas märguandele eakate huvide kaitsmise kohta lausa pahameelest lõkendama lüües: “Mina ei taha valitsuses mingite pensionäride pärast oma pead jälle pakule panna!” V. Reiljan paraku unustas seesugust koleerilist turtsatust kuuldavale tuues, et mitte keegi polnud tal ju tegelikult palunudki Pensionäride ja Perede Erakonda Rahvaliidu sisse uputama hakata, palgates selleks oma liikmesnumbri suurendamise huvides veel eraldi ametniku Herbert Krutobi, kes selle töö meelituste-keelituste ja tüütute tõotamiste saatel poole aastaga lõpule viis. Aga Rahvaliit peaks viimaks nüüdki ka oma erakonna pensionäridest liikmete huvide eest seisma hakkama, pidamata seda tülikaks või suisa häbistavaks pea pakule sättimiseks. Pensionäride käekäigust oli kongressil pisut juttu RL-i aseesimehe Mai Treiali ettekandes. Treial kinnitas, et tänu RL-i hoolitsusele pension aasta-aastalt suurenevat. Mõnevõrra see number küll tõesti suureneb, aga keskmisest palgast jääb pensionäride sissetulek suhtarvuna aina rohkem maha — eurohinnad ju muudkui kasvavad. Rahvaliit oli kutsunud oma kongressile ka sotsiaalliberaal Peeter Kreitzbergi, kes juhtis oma argumenteeritud kõnes tähelepanu järjest teravnevatele sotsiaalsetele vastuoludele Eestis. Nõnda on väiksemat palka (sissetulekut) saavate inimeste tulud Eestis tervelt 14 korda madalamad kui kõrgetululiste inimeste omad, kusjuures mujal EL-is on see suhtarv kõigest 2,6. Järelikult on vajadus nn teise Eesti kaitsmise ja inimeste mujale tööle massilise väljarändamise vähendamise järele vägagi terav. Kokkuvõtteks: rahvas ja tema tulevik vajab Eestis tõepoolest heaperemehelikku kaitset. Ei Rahvaliit ega EV presidendi õnnistusel ellu (tegelemisega tegelema) kutsutud ühiskondliku leppe sihtasutus pole senini Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkuse tagamiseks peale paljaste sõnade suurt midagi ära teinud. Aga sõnadest tegudeni — vasakjõudude ühinemiseni — on veel väga pikk tee. Pealegi eeldaks see, et Rahvaliit edaspidi ka ikkagi vasakjõuna käituks. Ka Riigikogus. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||