|
||||
Nr 40 (697) Neljapäev, 18. november 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Tänapäeva noortel ja ka mõnevõrra vanematel meestel on raske isaks saada — palju raskem kui samaealistel näiteks sada või mõnikümmendki aastat tagasi. Veel raskem on meestel saada lasterikka pere isaks, sest ikka leidub põhjendusi, miks järgmise lapse sündi vältida või vähemalt edasi lükata — enne vaja (kõrg)kool lõpetada, korter soetada või maja ehitada, reisida, korralik auto hankida jne. Elame asjadekeskses, mitte laste- ja perekeskses maailmas. Vaid paar korda aastas justkui ärgatakse ja räägitakse tavalisest rohkem perest, emast-isast ning nende rollist. Nii ka möödunud nädalavahetusel, kui Eesti Naislaulu Selts, Eesti Naisliit ja mittetulundusühing Eesti Pere korraldasid Estonia kontserdisaalis isadepäeva puhul kontsertaktuse ning kuulutati välja aasta isa 2004, kelleks sai Märt Riisenberg. Seekordne aasta isa on Kehtna vallavolikogu esimees, veise- ja kanakasvatuse suunaga põllumajandusettevõtte Kehtna Mõis juhatuse esimees, AS Eesti Viljasalv nõukogu esimees, seega paljusid vastutusrikkaid ameteid pidav, varsti 50-aastaseks saav mees. Koos abikaasa Anuga on ta üles kasvatanud neli tublit last, kellest Mari kui noorim käib koolis, Siim, Ann ja Triin aga kõrgkoolis. Ka Eesti jõustruktuurid korraldasid isadepäeval ürituse, millega soovisid rõhutada isa kui oma pere ja lähedaste kaitsja osa. Saku Suurhallis toimunud peol sai umbes kakssada Harjumaa lastekodulast endale kaitseväelasest, piirivalvurist või kaitseliitlasest isadepäevaisa, kellega koos osaleda paljudel võistlustel. Saku Suurhalli juures oli võimalus tutvuda soomukite, kopteri, jõustruktuuride sõiduvahendite, eritehnika, relvade ja varustusega. Samas oli avatud Põhja-Eesti Verekeskuse doonoripunkt. Perepeol esinesid Ines, Ice Cream, Chalice, kaitseväe orkester ja tantsutrupp Dance Act, politseiorkester, Eesti Televisiooni lasteekraani muusikastuudio, piirivalveorkester, Mereakadeemia meeskoor, Haabersti noortekeskuse noored jt. Üritust toetasid hasartmängumaksunõukogu, Falck, spordiselts Kalev, kommivabrik Kalev, Eesti Televisioon, Eesti Raadio ja Haabersti linnaosa valitsus, kuid peakorraldajad olid kaitsevägi, siseministeerium, politsei, piirivalve, Päästeamet ja Kaitseliit. See sundis sündmuse kommenteerijaid mõnes ajalehes ja internetiportaalis Delfi väitma, et jõustruktuurid üritavad näidata, justkui oleksid nemad noori sõdurieluks ette valmistades kõige õigemad isad. Niisiis veelgi üks isarolli ja normide muutus, nagu neid on viimaste aastakümnete jooksul juba toimunud ja mis kerkib isa kui töörabaja ning perele elatise teenija rolli kõrvale. Võib küsida, kust üldse isade-emade võrdkujud pärinevad ja miks on nad just sellised kuvandid. Sotsiaalteadlased viitavad ajaloolistele põhjustele — mehed kui füüsiliselt tugevamad on alati olnud otsustaja eelisseisundis, naised on aga paratamatult hõivatud järelkasvu eest hoolitsemisega, pidanud rohkem kodus tegutsema ja jäänud seetõttu kogu ühiskonda puudutavate otsustuste tegijate ringist välja. Anton Hansen Tammsaare kirjutas sajand tagasi, et Euroopa on suuremalt jaolt ikkagi veel selle vaate vangis, et naisterahvas niisuguse mõistusega inimene ei olevat kui meesterahvas. Nüüd, sajand hiljem, käivad eesti peres tavaliselt nii isa kui ka ema tööl ja otsustavad oluliste asjade üle koos. Ometi, nagu näitavad uuringud, jagunevad nüüdki nende rollid üsna ebavõrdselt — emad kulutavad kodustele majapidamistöödele isadega võrreldes oluliselt rohkem aega. Suur osa isa-ema stereotüüpidest sunnitakse peale juba lasteaedades ja koolide õppekavadega — tüdrukud peavad tikkima, kuduma, õmblema, süüa tegema, poisid aga suunatakse meisterdama, ehitama, masinaid tundma õppima. Ja kui eesti mees juhtub isaks saama (mida juhtub palju harvem kui sada aastat tagasi), oodatakse temalt eelkõige seda, et ta hästi teeniks, oleks perele autojuhiks, lastele treeneriks, juhendajaks ning õpetajaks. Mida aga isad ise väärtustavad? Mõned viimastel aastatel korraldatud lasterikaste perede isade küsitlused on näidanud, et tähtsaimaks peetakse perekonnaelu, seejärel lastele hea hariduse ja enesetäiendamise võimaldamist. Paljudes peredes on majandusraskusi, kuid sammuke murede leevendamise suunas oli kindlasti vanemahüvitis, mida tänavu rakendama hakati. Naiste keskmine sünnitusiga on tõusnud juba 27 aastale, vanemahüvitis ehk annab tulevastele isadele lootust, et nende elukaaslased ei hakka enam sünnitamist edasi lükkama, sest pereplaneerimise ja laste sünnitamise osas on jäme ots ikkagi neidude-naiste käes. Muidugi ei ole riigi poolt vanemahüvitiseks eraldatav raha veel selline stiimul, mis tingimata Eestis sünnituste arvu meie rahvastiku taastootmiseks vajalikule tasemele tõstaks, kuid vähemalt annab see samm teadmise, et riigis otsitakse võimalusi, kuidas emasid ja kaudselt ka isasid toetada. Kui nüüd järgneksid veel mõned pikad sammud riiklikus perepoliitikas, võiks isegi uskuma hakata, et valitsus tõesti mõtleb sellele, kuidas aidata noortel ja miks mitte ka mõnevõrra eakamatel inimestel isadeks-emadeks saada, peredel (kuhu mõistagi kuuluvad ka vanaemad-vanaisad) paremini toime tulla ning seeläbi eesti rahva hääbumist pidurdada. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||