|
||||
Nr 39 (696) Neljapäev, 11. november 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Viimastel nädalatel on Videviku toimetusse hakanud senisest sagedamini tulema etteheiteid, et miks keegi ometi pensionäride ning invaliidide viletsa ainelise olukorra pärast midagi ette ei võta, valitsust Euroopa kohtusse ei kaeba jne. Keskmine pension on just parasjagu nii väike (või suuruke), et enamik pensionäridest elab sutsukese allpool ametlikku vaesuspiiri, justament selle piiri peal või siis mõne tillukese pügala võrra ülalpool seda. Pensionäri elu kipub jääma virelemiseks. Pealegi on pahaendeline sügisene ja talvine hinnatõus käes mis käes: mootorikütuse hinna kergitamisest johtuv üldine hinnatõus, pluss piim, pluss toasoojus, pluss ravimid ja karta on, et ka pluss elamukrundimaks… Soome ja Rootsiga võrreldes saab Eesti pensionär umbes kümme korda väiksemat pensioni. Võttes arvesse tarbekaupade, kommunaalteenuste jms kohati paar-kolm korda kõrgemat hinda nendes riikides, jääb sealsetele eakatele ikkagi mitu korda rohkem raha üle kultuurihuvide rahuldamiseks, reisimiseks, harrastusteks ja kõigeks muuks vajalikuks. Hiljaaegu päris üks Soome pensionär oma siinselt saatusekaaslaselt imestades: kuidas teil on üldse võimalik nii väikese rahaga ära elada? Vastus sellele vaata et filosoofilisele küsimusele tegelikult puudub… Enne viimatisi Riigikogu valimisi lubasid mõned Res Publica saadikukandidaadid pensionäridele koguni 4000 krooni suurust keskmist pensioni. Kui respublikaanid oma populistlike tõotuste toel lausa mitmekümnekesi Toompeale jõudsid, muutus pääsemise eest n.-ö kirikule lubatud kroonlühter tühipaljaks küünlajalaks: pension lubati tõsta vaid 3000 krooni lähedale, ja sedagi alles 2007. aastaks. Samaaegu mindi tulumaksu vähendamise tasakaalustamiseks riigieelarves kaudsete maksude järsu tõstmise teed, need aga teatavasti ei jäta valusalt puudutamata pensionäregi. Ühtlasi ei halastatud ka kõige nõrgematele: täispimedate puudeastet alandati sellevõrra, et nende pension vähenes. Üheks eakate pensionitõususoovide tagasitõrjumise võtteks on kujunenud põhjendamatud jutud sellest, et 20-protsendilisest (20 % igaühe palgast) sotsiaalmaksust ei jätkuvat pensionideks ning sestap saavat pensionikassa kohe-kohe tühjaks. Kuid see jutt on mõeldud vaid lihtsameelsetele, sest sotsiaalmaksu paranenud laekumise tingimustes jätkuks pensionirahast ka siis, kui kohemaid 300 või isegi 400 krooni keskmisele pensionile juurde pandaks. Kui umbes kolm aastat tagasi pensionireformi alustati, siis lubati pensionäridele, et selleks vajalikud summad (noorte inimeste II pensionisamba rahastamiseks) võetakse edaspidi riigieelarve muudest allikatest, mitte aga pensionikassast, nagu seda esialgu tegema hakati. Aga hoolimata S. Kallase jt asjaomaste otsustajate tolleaegsetest lubadustest jätkatakse siiamaani II pensionisamba rahastamist praeguste vanaduspensionäride huve kahjustades. On sümboolne, et Riigikogul (kus enamuse moodustavad Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu poliitikud) jätkus küünilisust vähendada vanaduspensioniks kogutavaid rahasid tervelt viiendiku võrra just nimelt 14. aprillil 2004 — just selsamal päeval, mil 4–5 tuhat pensionäri oli kogunenud Toompeale meeleavaldusele kiiremat pensionitõusu nõudma. Nimelt otsustas Riigikogu sel päeval, et pensionifondi ei suunata sotsiaalmaksust mitte enam kogu selleks senini võetud 20 % kõikidest maksustatud töötasudest kokku, vaid kõigest 16 %. Ülejäänud 4 % suunatakse erikontole, kus sinna kogunevast rahast alla poole pistetakse noorte II pensionisambasse, aga rohkem kui pool (kokku ligi miljard krooni aastas) jäetakse reservi, s.t pankuritele pööritamiseks. Ning seda häbiväärset otsust püüti avalikkuse eest saladusse jätta, kuid Videvik sai sellest seadusest viimaks koopia. Nõnda et jutud sellest, et sotsiaalmaksust kogutavast rahast ei jätkuvat mitte kuidagi korralikuma pensioni maksmiseks, on valelik suitsukate, mis pensionäre enam ei eksita. Kolmikliidu hämajutud pensioni tõstmise võimatusest mitte üksnes ei veena meid enam, vaid ajendavad meid ka hääletama valimistel hoopis teiste erakondade eest. Esimese valusa valimisõppetunni ju Res Publica juba sai, kui nende läbimurdepoliitik Urmas Reinsalu europarlamendi valimistel häbistatult läbi kukkus. Oma silmakirjaliku, lihtrahva elulisi sotsiaalseid huve ja esmavajadusi eirava kursi tõttu ei pääsenud Brüsselisse ka rahvaliitlane Janno Reiljan. Seesugust põrumiskolinat kavatsevad eakad valijad praegustele valitsusparteidele pakkuda ka järgmistel valimistel — küllap nad siis hakkavad lõpuks aru saama, et pensionärid pole kohustatud nende ees oma leivapalukese pärast küürutama. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||