|
||||
Nr 38 (695) Neljapäev, 4. november 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Meenub vanaema, kes nii mitmelgi jutuajamisel, eriti kui selle teema andis põhjust vaidlemiseks, ütles, et noortel on alati õigus. Ta ei öelnud seda kiuslikult, vaid heatahtlikult, veendunult, tundes-teades, et elu ei püsi paigal, vaid muutub pidevalt, et igal ajal on omad kombed. Ta ootas meid alati külla, kuid ometi ei surunud ennast peale, ei tekitanud meis süütunnet, kui me tükk aega polnud teda vaatamas käinud. Kui me järele mõtleme, siis on vähe neid inimesi, kes tõepoolest vastust kuulda tahtes küsivad, kuidas me elame. Vanaema küsis ja vanaema kuulas meid. Mis kõige vahvam, ta ei kippunud nõu andma. Tagantjärele mõeldes oli ta nagu hea psühholoog, kes meid endid oma tookord noorte inimeste probleeme lahendama suunas. Ta oli kasvatanud üles kuus last, matnud mehe, püüdnud kõiki lapsi vajadusel jõukohaselt aidata ning ometi jäänud iseendaks. Ei mäletagi teda hädaldava vanainimesena, kuigi ta oli lõpuks voodihaigena just meie peres. Ka siis laskis ta meil tulla ja minna nii, nagu tööl käival ja lapsi kasvataval perel tarvis on. Ja kes teab, kas suhtlemisvajadusest või hoopis just laste abistamise soovist tahtis ta, et neile pähe õppida antud luuletus või kodukirjand või lihtsalt lugemistükk talle ette kantaks. Saime kuulda ka, et algklassilaps temalt isegi matemaatikaülesande lahendamisel abi oli küsinud. Pärast ülesande sisu vanaemale seletamist aga selle siis ise kenasti ära lahendanud. Suuresti tänu temale oli tol ajal meie kodu nagu päikest täis. Kui pisikeseks jäänud vanaema alatiseks lahkus, lõppes meie kodus üks ajajärk. Äkki saime aru, et lapsed on selle meie jaoks nii kiire kodu ja töökoha vahet jooksmise ajal suureks kasvanud ja peavad kodust lahkumise plaani. Liiga ruttu, lausa märkamatult olid aastad möödunud. Kuidas siis nii, alles olime nad saanud, alles see oli, kui nad kõndima ja kõnelema õppisid? Nüüd oskasin veel rohkem hinnata vanaema heatahtlikku ja rahulikku suhtumist noortesse. Kuidas oli vanaema kunagi oma kuue lapse teelesaatmise üle elanud? Meenus vanaema jutt linnupojast, kes ei tahtnud turvalisest pesast lahkuda. Mida tegi linnuema? Ta tõukas ise poja pesast välja, suurde ilma. Niimoodi pidi olema ka inimlastega: õigesti on kasvanud-kasvatatud see, kes suureks saades julgeb kodust lahkuda ning iseseisvalt elama hakata. Vähe sellest. Ka lapsevanem peab olema nii tark, et ei näita välja oma kurbust lapse kodust lahkumise puhul. See on ju loomulik, et inimene püüab ise enda eest vastutust võtta. Ja kui tal ka alguses on ebaõnnestumisi, siis oleks tark lasta lapsel neist kosuda. Abi tuleks pakkuda siis, kui seda küsitakse. Samal ajal peaks noorel inimesel olema see kindel tunne, et kui muidu ei saa, võetakse ta koju tagasi. Küll ta sealt taas uue iseseisvumiskatse teeb. Kuidas vanemate ja laste või vanavanemate ja lastelaste suhted edaspidi kujunevad, seda näitab aeg. Kui see kõigile sobib ja kui kõik asjaosalised seda soovivad, saadakse ikka kokku. Tähtis on vaid, et ennast ega oma arusaamasid ei surutaks noortele jõuga peale. Vanemad on oma töö teinud, kuid nad jäävad eluks ajaks isaks ja emaks. Meie kodunt mindi teise linna õppima, uueks koduks ühiselamu. Küllap oli see hea variant, sest nädalavahetustel tuldi ikka koju. Mida aasta edasi, seda harvem. Niisiis jätkuva eduga iseseisvudes. Kuni oma pere loomiseni välja. Noortel on raske, kuid mitte võimatu soetada oma kodu. Muidugi nähakse selle nimel palju vaeva. Töötasust oma kodu rajamiseks jääb väheseks. Pangalaen aga tahab tasumist. Kui ainult vanemad selle kõige pärast muretsema hakkavad, võib neile tunduda, et asi ei leiagi lahendust. Noorte usku tulevikku tuleb aga igati ainult toetada. Noored kuuluvadki tulevikku. Tark on neilt õppida, sest elu läheb ju ikka edasi, mitte tagasi. Seekordse lapsi tähelepanu keskmesse asetada sooviva kampaania juhtmõte oli, et laps pole nukk. Muidugi pole, seda enam, et alguses võib-olla tõepoolest nukusuurusest vanemate silmarõõmust saab õige pea ka kasvult oma isale või emale järele jõudnud noormees või neiu. Et meie elu on aastast aastasse muutunud järjest kiiremaks, mistõttu pere ühine kodus viibimise aeg on järjest lühenenud, on iseseisvamaks muutunud ka lapsed. Sageli imestatakse, kui targalt nad räägivad, kui palju nad teavad. Ometi on lapsed ikka lapsed, kes vajavad nõu ja tuge. Seda ka vanavanematelt. Kui oleme osanud peresidemeid hoida, neid vajadusel kasvatada. Kui oleme osanud last või lapselast armastada mitte kui omandit, kellest oleme tahtnud kujundada kindlasti endaga sarnanevat inimest, vaid andnud talle ruumi areneda temaks endaks. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||