|
||||
Nr 37 (694) Esmaspäev, 28. oktoober 2002 |
||||
|
Arhiiv |
Suve ei näinudki ja taas on tulnud maadligise taeva aeg. Koolilastel esimene veerand tarkust käes. Krimmi Krasnodarka küla poisid-tüdrukud, kes Lohusuu koolis Eesti elu ja eesti keelt õppimas käisid, on tagasi kodus. Vahel, kuulates meie prominentide suhtkoht eesti keelt, kuulates seda, kuidas võsainglish argieluski laiutama kipub, mõtlen Krasnodarka inimestest, mõtlen Suetuki külast, mõtlen kõigist neist idaeestlastest, kes teist-kolmat põlve isamaast kaugel elanud, ometigi eesti keelt ja meelt oluliseks peavad, olulisemaks ehk kui me aimatagi oskame. Ja ilmsesti olulisemaks kui meie, kes me selle keele sees oleme. Hiljaaegu arutasid koolimuresid õpetajad. Ja üks suurem mure oli keelemure. Kaugest ülikooliajast on meelde jäänud ühe teadlase määratlus: “Keel on musta kasti sisu.” Just niimoodi, musta kasti sisuna, mida lahti muugitud ei saa, paljudes koolides paljud noored oma keelt vastu võtavadki. Õpivad kui üht tavalist ainet paljude teiste seas, tajumata, et tegu on kõige olulisemaga, emakeelega, milles elame, mis meid kannab ja mida seetõttu mitte lihtsalt nii- ja niimitu tundi (vähe tunde muidugi!) nädalas õppida tuleb, vaid mille vaimu peab mõistatama ja mõistma. Seda nentisid ka keeleteadlased, kes kogunesid Teadlaste Majja alustama uut diskussioonisarja “Kodu ja pere mõju eesti keele arengule ja kestmisele”. Esimesel õhtul kõneldi sellest, kuidas vanemate ja vanavanemate eesti keele kasutus mõjutab laste ja lastelaste keelekasutust. Need olid tõsised jutud, märksõnadeks kodu, keel, eestlus. Elli Riikoja nimi keelehuvilisele kommentaare ei vaja. Ei raatsi hoida tema mõtteid üksnes endale. Elanud kord tark hiinlane ja kui talt küsitud, millest alustanuks ta riiki valitsedes, vastanud ta, et keelekorraldusest. ??? Sest kui keeletarvitus ei ole korras, ei ole see, mida öeldakse, see, mida mõeldakse. Ja kui see, mida mõeldakse, ei ole tegelikult see, mis ta olema peab, siis …. Ning sellele järgneb juba lumelaviin mittemõistmisi ja ebakohti kõigis eluvaldkondades. Emakeele kultuuri häll on kodu, lapsele on see kõige autoriteetsem keelekeskkond, mis annab esimese keeleseemne. Lugupidamine sõna vastu. Sõnad hakkavad elama lauses. Õige keel ei tarvitse veel hea olla. Et ta hea oleks, peab tajuma erinevaid kasutusvaldkondi. Turukeelt kõneldagu turul, kõrgkeelt kõrges kohas, üks ei asenda teist. Sõnad närbuvad kordamisest, nad ei taha, et neid pidevalt väsitatakse. Murdekeel on keele sool. Soolaga tuleb olla mõõdukas. Pudemed tollest õhtust, mõtted, mida nüüd, pikkadel sügisõhtutel, võiks igaüks oma pere ringis edasi heietada. Juba kaks aastat tagasi tegi Teadlaste Maja nõukogu ettepaneku hakata eesti keelt õpetama kõigis kõrgkoolides kõigil erialadel. Nüüd on samale seisukohale jõudnud ka haridusministeerium. Muidugi ei tähenda see komade panemist, suuri ja väikesi tähti, ent keele olemuse mõistmist, keele valdamist selle sõna otseses mõttes tähendab see küll. Õigupoolest on praegune aeg, viinakuu lõpp kohaseim aeg, et mõelda olulisematest ja olemuslikumatest asjadest kui talvekartul ja ahjupuud. Algamas on hingedeaeg. Taas mõtleme neist, keda enam ei ole, taas süütame aknal küünlad, et koduteed näidata, kui nad tulemas on. Alles meenutasime suurt üle mere põgenemist 60 aastat tagasi. Ja alles oli seegi, kui räägiti ettelugemispäevast ja raamatunädalast. Kummalisel kombel on kõik kõigega seotud, vanaemade õhtujuttudele mõeldes meenub Meie silmade all raiuti puruks meie raamatud. Meie sünnipaikadele, meie kodukohtadele pandi teised nimed. Meid kallati keelekeetmise katlasse keema on kirjutanud Ellen Niit. Meie keel selles katlas ära ei keenud, meie raamatud jäid edasi elama ka pärast paberihundi hammaste vahel käimist. Just äsja tähistas kümnendat ilmumisaastat “Eesti mõtteloo” sari. Jah, tõsi on see, et Kender, Kõusaar ja Kivirähk on loetavamad kirjanikud kui Jaan Kross, ja Smuuli või Tammsaare nime ei ole mitte iga koolilaps kuulnud. Aga need vead on parandatavad. Just vigadeparanduseks on tubased tunnid kõige kohasemad. Ei seisa elu koos ju ainult poliitikast ja parteide vahetamisest, on mõnda muudki. Huvitavamat. Olulisemat. Emakeel, kodusoojus, armastus näiteks. Eakale inimesele on see veel märksa olulisem kui noorele. Noorel on ju kõik alles ees, vanemal inimesel on maha jäänud palju rohkem kui ees ootamas. Ja siiski Hea uskuda on mõnda väikest imet ja teada mõnda väikest laulu peast. – – – suur ime võib sust mööda tümiseda, kuid väikene on ühtepuhku siin on Ellen Niit samuti öelnud. Tehkem siis tulevad tubased tunnid imelisteks! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||