|
||||
Nr 36 (693) Neljapäev, 21. oktoober 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Tallinnas vahetus võim. Kas keegi oskaks öelda, kui palju see vahetus maksumaksjatele maksma läks (sest ainuüksi ametist tagandatud linnapea saab lahkumishüvitiseks üle 160 tuhande krooni ning üks abilinnapeadest üle 90 tuhande krooni, avalike suhete direktor 54 800 krooni ja linna meediaosakonna juht 49 500 krooni lahkumispreemiat)? Kui kõigi lahkuma sunnitud ametnike hüvitised kokku lugeda, kas saame miljoni kokku? Kas ja mida linnakodanik kokkuvõttes sellest vahetusest võidab, mida kaotab? Millistes ühikutes (peale rahaliste) oleks võitu-kaotust veel võimalik mõõta? On öeldud, et see oli Eesti poliitika ajaloo räpasemaid võimuvahetusi. Kui nii, kas siis kodanikud peaksid nüüd silmad maha lööma ja oma poliitikute pärast piinlikkust tundma? Seni on kodanikud valimiste perioodil otsustanud, kas poliitikud on õigustanud neile antud usaldust või mitte. Kas nüüd on kodanikud otsustamise juurest eemale tõrjutud, sest poliitikud vahetavad erakondi ja leppeid lausa käigu pealt ning võimule võivad tulla isegi need erakonnad, kellele kodanikud valimisel mandaati ei andnud? Poliitikud võiksid aeg-ajalt oma valijatele rõõmusõnumeid tuua. Kas nüüd, pärast võimuvahetust Tallinnas, on meil millegi üle rõõmustada? Kui jah, siis mille üle? Mis nüüd kodaniku-maksumaksja jaoks muutub, kui muutub? Kas äsja sõlmitud koalitsioonilepe on niivõrd hea, et tasus meelitada selles sisalduvate eesmärkide nimel inimesi erakonda vahetama, linnavolikogu istungil ülekaalu saavutamiseks kaaslast tuhandete kilomeetrite tagant koju tarida ning vaid aasta enne järgmisi valimisi senistele linnajuhtidele ust näidata? Muidugi on ka poliitikud inimesed ja mõned neist lasevad end raha ja mingite hüvede eest ära ja üle meelitada, kuid seekordne koalitsiooni lagunemine-lagundamine käis küll vähemalt pealtnäha superkiiresti, asjasse pühendamatute arvates vaid mõne päevaga. Aga ju siis oli tuli nii kaua tuha all hõõgunud ning vastuolusid oli lihtsalt suudetud avalikkuse eest piisavalt hästi varjul hoida. SL Õhtulehest võis välja lugeda, et koalitsioon pandud kokku 4–5 päevaga. Järgnes veel üks kirgi täis päev, kus pinged koondusid linnavolikogu hoonesse ja selle ette tänavale. Seejärel on olnud mõned mõtiskluste ja järellainetuse päevad, kus asjaosalised annavad toimunu kohta kommentaare. Kodanikud peavad hakkama harjuma nimedega, kellest varem pole eriti palju kuulda olnud — näiteks aselinnapeadena asuvad tööle Pirita linnaosa vanem Ülle Rajasalu, ettevõtluse, transpordi ja keskkonna eest vastutav aselinnapea Kaupo Reede oli Tallinna volikogu Res Publica fraktsiooni juht ning töötas seni konsultatsioonifirma AAA1 juhatuse esimehena, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna abilinnapeana tööle asuv Diana Ingerainen on Tallinna Perearstide Seltsi esimees ning Eesti Arstide Liidu ja Eesti Perearstide Liidu juhatuse liige, aselinnapea Vladimir Maslov töötas seni AS-is Mainor juhtiva konsultandina. Linnapea Tõnis Palts on juba varasemast tuntud. Oma programmilises artiklis, mis ilmus Postimehes, räägib ta peamiselt tehnoloogiast, talentidest, tolerantsist. Sõnu inimene, pensionär, kodu ja teisi maiseid mõisteid tema küllaltki pikas mõtteavalduses ei leidu, ehk loeme neid kunagi tulevikus. Kuid tulgem veel tagasi möödunud neljapäeval toimunu juurde, kus õiget kaotusvalu polnud näha lahkujate, õiget võidurõõmu tulijate silmis. Mõlemad näivad olevat vajunud mõttesse, et mis nüüd tegelikult juhtuma hakkab. Või ei juhtugi midagi? Rahva raha lendas lahkumiskompensatsioonidena tuulde, mõned(kümned) inimesed vahetavad kohti — ühed saavad palgalt maha, teised palgale — ja kõik? Kas siis sellisel, kohalike omavalitsuste tasemel poliitika midagi muuta ei saagi? Peaminister on kutsunud oma erakonna noori üles aitama taastada valijate usaldust. Aga kuidas saab kodanik poliitikuid usaldada, kui valimistel valid inimese, kes väidab enda olevat punase, rohelise või sinimustvalge, aga ühel kenal päeval ilmneb, et ei, ta on hoopis pruun, lilla, kameeleoni või vikerkaare värvi? Linnapea koha kaotanu ennustab, et pööre Tallinnas toovat võimukriisi kogu Eestis: “See, mida praegu Tallinnas näeme, on tegelikult vaid üks osa kavandatud plaanist. Kriis tuleb riigi tasandil,” loeme Postimehest. Tallinna võimuvahetus valmistavat ette kahe nüüd võimul oleva erakonna ühinemist ja peaministri väljavahetamist. Elame — näeme. Kokkuvõtteks — milline on Tallinnas toimunu õppetund? Eks ikka see, et poliitika maine kõige üldisemalt võttes on saanud järjekordse löögi ja tõenäoliselt näitab järgmine avaliku arvamuse mõõtmine kõigi suuremate erakondade usalduse langust. Kui ikkagi asjaosalised, kommentaatorid ja saatejuhid kasutavad toimunu kohta sõnu kombinatsioon, lavastus, näitemäng, tsirkus ja muid taolisi, siis ei jäägi kodanikul muud, kui jääda imestunult istuma, pealt vaatama, äärmisel juhul ehk kaasa naerda või nutta. Vägisi tundub, et kogu Eesti ja ka kohalikus poliitikas domineerima kippuv mängurluse ja mängulisuse õhkkond hakkab kodanikke eemale peletama, jättes neile vaid passiivse pealtvaataja rolli. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||