|
||||
Nr 34 (691) Neljapäev, 7. oktoober 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kui eurovolinike valimiste eel palus Vikerraadio saatejuht otsesaatesse (?) kutsutud kandidaatidel rääkida nii, et ka tädi Maali sellest aru saaks, jäi ta hüüdjaks hääleks. Kuidas oleks tädi Maali suutnudki aru saada sellest, millest saatekülalised isegi ei paistnud mõikavat? Kas oli neil enne saatesse rääkima tulekut kodutöö tegemata jäänud või polnud neil võimalustki (kirjandust, andmeid, arve, arvamusi jms), mille põhjal ennast ning raadiokuulajat harida? Kes seda teab, aga mure Maali pärast oli ilmselt tühjavõitu saatetunni vabanduseks. Tädi Maalina tööturul Murdsin siis pead, kes see tädi Maali ikka on, kellel kahtlustatakse olevat kõva pea ja nõrk kuulmine ehk kes ühest silmast ei näe ja teisest on pime. Kindlasti on ta naisterahvas ja sealjuures veel vana. Kas harimatu või haritud, sel pole nende kahe eeltingimuse juures vahet. Äkki nimetasid nad ka siinkirjutajat tädi Maaliks? Mine tea, tasub olla tähelepanelik. Paar nädalat tagasi laupäeval arutasid Kuku Raadios kaks tuntud häält Eestimaa elu üle. Sealhulgas tuli neil jutuks ka töötus, inimeste toimetulek, neile seadusejärgselt makstavad abirahad jms. Arvati, et inimene harjub töötusega. Töötegemisest mugavam olevat tal võtta välja toimetulekutoetus ning sellest elada. Üks rääkijaist küsis, kui suur see abiraha on, ja vastas ise, et nii kaks tuhat krooni. Tegelikult on töötu abiraha praegu 400 krooni. Pärast Kuku Raadios rääkijate sellist viga, mis näitas, et konkreetselt ei tea nad inimeste elust midagi, keerasin Maalina raadio kinni. Mis siis viga elada oleks, kui keegi sulle niisama heast peast, ilma et peaksid tööd tegema, kaks tuhat krooni kuus maksaks! Muidugi teeks (ja seekord tegigi) selline asi töökad jõukad ärimehed pahaseks! Läinud laupäeva keskpäevasaates parandas jutumees oma eelmise laupäeva vea. Olevat toetuse alampalgaga (?) segamini ajanud. Aga paha olevat jälle see, et tõstetakse toimetuleku piiri. Kust selleks raha võetavat, kas pensionifondist? Pensionide tõstmise kava pani teda taas muretsema: mille arvelt selleks raha võetakse? Jutumees kui lobasuu Möödunud nädala suursündmus, vedurimeeste kuuepäevane streik, pani Kuku Raadio kommentaatorid taas teravmeelitsema. Nimelt ei olevatki vedurimeeste ametiühingu juht Heino Rüütel ise vedurijuht. Ei olevatki töömees olnud, nagu eelmised Ametiühingute Keskliidu juhid Raivo Paavo ning Kadi Pärnits. Taas oli lugupeetavatel saates esinejatel kodutöö tegemata. Kuidas saakski anda inimese kohta hinnangut, kui loodetakse vaid oma lahedale jutusoonele? Nimelt on Heino Rüütel töötanud sellisel alal, kus saavad hakkama ainult kõige mehisemad mehed —ta on olnud loots. Kommentaatorid rääkisid suurimast iseseisvusaja streigist tuntava üleolekuga. Niisamuti suhtus vedurimeeste nõudmistesse alguses AS Eesti Raudtee tegevdirektori asetäitja Riivo Sinijärv. Streigi tulemus oli aga Maalilegi selge: vedurimeeste tunnipalgad ja klassitasu tõusid. Üksmeelselt edasi! Pensionärid ei muretse ainult oma pensioni suuruse pärast. Meile on huvitav kõik tööinimeste eluga seotu. Kui Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel tervitas eakaid nende rahvusvahelisel tähtpäeval, siis rõhutas ta samas eakate osa töötegijatena. See on asi, milles on üksmeelsed riik, tööandjad ning pensionärid. Nimelt saab riik juurde töötegijaid, tööandja odavat (pensionärile võib teistest vähem palka maksta, sest nagunii saab ta ju ka pensioni), samas kogenud tööjõudu ning pensionär võib tänu töötasule toimetulekutoetuseta hakkama saada. Töörügajad on harjunud puhkama siis, kui kaks kätt on rinnal risti. Enne puhkamist on hea, kui töötamiseks tervist jätkub, töö leidmiseks õnne on, vajadus tööd teha on nagunii. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||