|
||||
Nr 33 (690) Neljapäev, 30. september 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Septembri lõpp on tihedasti selliseid päevi täis, mida mäletada. Omavahel kummaliselt seotud ja ometi igaühe jaoks erineva tähendusega päevad. Läinud pühapäeval tähistati ülemaailmset südamepäeva. Kardioloogid nentisid, et oleme südamehaiguste sageduselt maailmas esikohal. Enam ei räägita üksnes eakate kulunud “mootorist”, nüüd teeb muret juba noore inimese, peaaegu lapseealise haige süda. Igavikuteele lähevad väga ootamatult ja äkki noored ja edukadki. Miks? Kerge küsida, raske vastata. 22. september — Tõnismäele pronksmehe juurde on viidud lillesülemid, hilisõhtul lahvatas Haaberstis taevasse vägev saluut. Oli see sügise alguse tervitus või juubeldus pealinna “vabastamise” puhul? Ja samal päeval olid paljudel majadel lipud pooles vardas, meenutati 60 aasta tagust suurpõgenemist, mälestati mereohvreid ja peeti meeles Tallinna anastamist Vene vägede poolt. Ühes linnas, ühel päeval… Palju, aga ikkagi liiga vähe on räägitud sellest, mis oli, kuidas oli Eestis asi 60–70 aastat tagasi. Lihula sõdur ja Tõnismäe sõdur. Kui palju on viimastel nädalatel soditud punase värviga “vene mälestusmärke”, ei teagi täpselt. Vähe ei ole. Kui palju on peresid, keda väga isiklikult, väga lähedalt põgenemisel hukkunute mälestamine puudutab? Või Pitka-poisid, Sinimägedes langenud, Tšehhi põrgus hukkunud? Väga paljusid. Kui palju on neid, kelle isad, onud, vennad jäid Kamõšlovi või Kotlase külmunud mulda, surid nälga tööpataljonis, langesid Luki all või Tehumardi öölahingus? Kas nendelegi on Tõnismäe leinav sõdur või teised punasega üle võõbatud sambad pelgalt “vene värk”? Või mõtlevad nemad sellest, kuidas eesti poisid Kambarkas “Läänemere laineid” laulsid, on neil ehk hing haige sellest, et “nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kauge kodu poole minna, kuid musta mure taeva all ta jõuab, ta jõuab sinna”? Leinalipud ja ilutulestiku ragin ühel päeval, ühe taeva all... Kas kõike olnut teades ongi põhjust imestada, et eestlase süda on haige? Liiga palju on viimane aastasada meie rahvast räsinud, liiga kiiresti on aeg suhtumisi muutnud. Traditsiooniliste väärtuste hägustumine, ühiskonna rõhuasetuste nihkumine ja üha enam vohav tühisõnalisus on üks ebakindluse, kõhkluste ja masenduse põhjusi. Ja masendunud me oleme, sagedamini ja sügavamalt masendunud, kui see tervisele hea oleks. Homme, 1. oktoobril on veel üks tähelepanuväärne päev, rahvusvaheline eakate päev nimelt. Mäletatavasti tähistati 1999. aastal rahvusvahelist eakate aastat juhtmõttega “Ühiskond igale eale”. Sellest ajast ka toda päeva tähistatakse. Võiks olla ju tore, paraku on natuke kummastav ja mõnesuguse veidra mekiga see päev. Emadepäeval ja isadepäeval toovad lapsed emmedele-issidele lilli, naistepäeval õnnitlevad mehed oma kalleid. Eakate päeval kipub aga olema nõnda, et “ise teevad, ise söövad”. Eakate poliitika komisjon ning pensionäride organisatsioonid korraldavad kontserte, on muidki toredaid üritusi, istutakse koos ja kohvitatakse. Kena kõik! Kui palju on riigiisad eakate päeva meeles pidanud? Paraku erilisi elamusi sellega seonduvalt meenutada küll ei ole. Eakate aastal töötati välja vanuripoliitika kui sotsiaalpoliitika osa. Seda tutvustades on rõhutatud, et “riik püüab tagada selle kaudu eakate toimetuleku. Eesmärk on eakate kõrge elukvaliteedi ja heaolu saavutamine, lähtudes teiste vanuserühmadega võrdsete võimaluste tagamise põhimõttest”. Kas on selleks tõesti vaja eri poliitikat, et rõhutada õigust väärikale kohtlemisele, eluasemele, kõigele sellele, mis kuulub inimõiguste alla ja on põhiseadusega tagatud? Kõlab ju uhkelt küll, et riigil on oma eakate eest hoolitsemiseks lausa poliitika paberile pandud, paraku tundub see kahe teraga mõõgana. Ühiskond on tervik, mida enam earühmade erisust rõhutatakse, seda enam ehitatakse nende rühmade vahele müüri, antakse alust umbusuks, vääritimõistmiseks, sallimatuseks. Nõnda kujunebki ühelt poolt hoiak, et need “paganama penskarid” võtavad noorte eest ära töökohad ja toetusrahad, ning teiselt poolt — vanurid peavad oma napist rahast ka noorte pintsaklipslaste tulevikku kindlustama. Rõõmu ei ole sellisest suhtumisest kellelgi. Väärikas ühiskond suhtub kõigisse oma liikmeisse võrdselt lugupidavalt ja otse loomulikult annavad need liikmed ühiskonnalegi oma oskused ja teadmised. Eeldades, et ühiskond neid kõiki vajab. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||